Minu vana maja oli vara hommikul suvist saginat täis. Selle põhjustas mustade rottide aktiivne liikumine.

Need inimkonna vaenlased tundsid ennast minu majas nagu peremehed, ehkki peremees olin ju mina. Kui rotirahvas ärkas, polnud minul veel saabunud ärkamise tund. Magasin viimast und.

Siinne julge rotipere oli minuga harjunud. Nad askeldasid oma askeldamisi ja ei unustanud sealjuures oma käikudest jälgi maha jätmast. Tundsin, et võiksin rottidega sinapeal olla.

Tol varajasel tunnil kuulatasin ja püsisin tasa, justkui ootasin miskit. Ja siis see juhtuski. Üks rottidest hüppas mulle selja peale ja kõndis minu peal. Unine nagu ma olin, ei osanud ma kohe end liigutada. Rott lahkus alles siis mu teki pealt, kui end liigutasin.

Roti käik minu selja peal jäi tähistama meie tutvust, mis siiski väga suur sõprus ei olnud.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta