Sügiseses päevas on omad üllatused ja täna üllatavad mind linnuhääled. Mõned suvega armsaks saanud helid on kuhugile jäägitult kadunud. Üllatunult otsin neid taga, pea et igalt poolt, kuid ei leia.

Puudu olevate seas on vareste ja ronkade hääled. Need karedad bassid ja baritonid, mis suve jooksul armsaks saanud on, kõlavad täna hoopis teistmoodi. Nende seast on puudu heledama kõlaga noorlindude hüüded. Tundub, nagu oleksid nende tegijad kadunud.

Ometi on kõik suvetuttavad metsaservas nähtavad ja teevad häält. Ainult suvised hääled on kusagile kadunud. Neid kadunud hääli otsin taga. Paraku sügisel ongi selline üllatus varuks, neid hääli ei ole enam kuulda kusagil.

Kõnni ringi, kus sa tahad, aga kadunud need linnuhääled on. Õhtul on minul, üllatunud kõndijal jõudeaeg. Ma kirjutasin kirja ornitoloogist sõbrale  ja küsisin, kuhu on kadunud noorte ronkade ja vareste hüüded? On linnud juba ära rännanud või hääle kaotanud või on midagi muud juhtunud, et neid kuulda enam ei ole?

Sügisene kirjakandja toob peagi tähtsa vastuse. Linnusõber loeb hoolega ja selgus on tal peagi käes. Nimelt on sügise keskel on paljudel lindudel häälemurde aeg. Nende sekka kuuluvad ka varesed ja rongad ning näiteks hiireviugi.

Vastuse võrra targemaks saanuna, vaatan ringi ka suleliste seas. Otsin pilguganeidsamu sulelisi, kes väliselt veel on samasugused kui suvel ja kes on vaid lapsepõlve hääletämbri kaotanud ja nüüd täiskasvanute moodi häält teevad. Hiljem jälgisin sügiseti oma tuttavaid linde ja taipasin - kusagil seal sügiskuu ja viinakuu vahetuses ongi neil häälemurre. Just seda ma tahtsin teada ja selle tarkuse võrra rikkam, hakkab saabuma uus talvine valge aeg.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta