Tuntud loodushuviline Marek Vahula kirjeldab ühte matkal juhtunud kohtumist. 1996. lõikuskuus matkasin Poolamaal. Sõin Poola leiba ja jõin Poola vett. Kõndisin jala Bialowieža poole, kokku pea 90 kilomeetrit.

Ühel varahommikul äratas mind imelik tunne. Miski ronis mulle rinna peale. Lõplikult ärkasin üles, kui pisike keha oli mulle kõhu peale jõudnud.

Olin Ida-Poolamaal matkamisest väsinud ja veel unine, kuid virgusin. Minu rinna peal, südame kohal istus orav. Täiesti ehtne orav, mis orav. Loom vaatas mulle otse silma ja ei liikunud minu peal ei edasi ega tagasi. Ega läinud ka minema.

Ehk uudishimu või nälg tõid ta minu juurde, arvasin. Ilmselt nii üks kui teine. Orav püsis rinna peal liikumatult rinna peal minutit kolm. Siis ta lahkus tagasi mööda tuldud teed, ronides mööda minu keha kuni jalgadeni.

See kohtumine uudishimuliku loomakesega oli kogu kahenädalase matka naelaks. Loom ju puudutas minu põlvi ja sääremarju, kõditas kõhtu ja soendas südant.

Varahommikune orav on vist uudishimulik ja näljane. Nii arutlesin makarone keetes ja söögi ajal. Kui laagripaiga maha jätan,märkan oma külalist üleval kuuse otsas uudishimulikult piidlemas.

Ilmselt uudishimu, sundiski looma inimkeha peale ronima. Tühi kõht aitas hirmu ületamisele kaasa. See pakkus arutlust edasise matka jooksul. Hilisemad arutlused tarkade inimestega kinnitasid minu oletusi.

See osav loomake jäi minust kuuse otsa. Kindlasti tuli ta peale minu lahkumist ülalt alla ja uuris üle minu laagriplatsi. Kaks faktorit – näpistav nälg ja uudishimu ongi sageli need, mis metslooma inimese juurde toovad. Nii juhtus 1996 aasta suvel Bialowieža lähedal.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta