Väärismetallide hinna pidev kasv on tekitanud Lõuna Ameerikas uue kullapalaviku. Mineraaliderikka maakamaraga Amazonase vihmametsa kerkib ebaseaduslikke kullakaevandusi nagu seeni pärast vihma. Need on suureks probleemiks Peruus, Brasiilias, Guayanas, Venezuelas, Kolumbias ja Surinames. Kullakaevanduste rajamisel ei põletata vaid elusat metsa, vaid uhutakse tohutute veejugadega minema paarikümnemeetrine pinnasekiht Kõige valusama jälje loodusele jätab kaevanduste elavhõbedareostus.

Kullaterade sidumiseks kasutakse elavhõbedat, mida satub suurtes kogustes vette. Toksiline raskemetall jõuab toiduahelasse ning on suureks ohuks nii loomadele kui ka Amazonase jõgikonna inimestele.  

Mul oli võimalus külastada üht kullakaevandust Koffikampi külas Surinames. Suriname on pisike riik Lõuna-Ameerika põhjaosas, Brasiilia külje all. Poole Soome suuruse riigi pindalast katab 80% ürgne vihmamets. Oma poolemiljonilise elanikkonnaga on Suriname üks väheseid CO2- neutraalseid riike maailmas. Kuid kauaks veel?

Koffikampi küla.

Rikkalikud kullavarud ning nõrk kontroll meelitavad kaevandustesse igas vanuses õnneotsijaid, nii kohalikke kui ka väljastpoolt. 2011. aastal eksporditi Surinamest ligemale 30 000kg kulda.

Kohapeal tegutsevad paar suuremat rahvusvahelist kaevandusfirmat, kuid suurem osa kullast pärineb väikekaevandustest. Kullasektorit reguleerivate seaduste puudumise tõttu kaevandamine otseselt ebaseaduslik ei ole. Küll on aga ebaseaduslik keelatud piirkondades kaevandamine ning elavhõbeda kasutamine kaevandamisprotsessis.

Marooniküla Koffikamp asub umbes 80 kilomeetri kaugusel Suriname pealinnast Paramaribost. Maroonid on istandustest põgenenud orjade järeltulijad.

Kullakaevamine sai Koffikampis hoo sisse kuus aastat tagasi, kui Kanada kullafirma IamGold siia oma kaevanduse rajas. Maapind pidavat siin niivõrd kullatükke ja kullatolmu täis olema, et firma investeeringud tasusid end kiiresti ära. Koffikampi küla lähiümbruses IamGold kaevandada ei tohi ja seal tegutsevad kohalikud külamehed. Iga külaelanik võib kullakaevuriks hakata ning leitud kullast läheb 5% külakassasse.

Esimesed mahajäetud kaevandused asuvad mõnekümne meetri kaugusel küla äärmistest majadest. Augud, kraavid, kõrged savihunnikud – ülesküntud maapind näeb välja kui kuumaastik.

Väikeettevõtjad ehk poknokkerid, kes on enamasti sisemaal elavad maroonid ning Brasiiliast pärit illegaalid, garimpeirod, töötavad väga algelistes tingimustes. Neil pole kalleid masinaid, et sügavamal asuvate kihtideni jõuda, ja seetõttu otsivad nad kulda maapinna lähedalt. Nad songivad üles suured alad, kuid leiavad kulda õige vähe.

Kõigepealt võtavad nad maha metsa ja hakkavad siis pinnast veejugadega uhtma. Veevoolikus pidavat uhtmise ajal mitmekordne tuletõrjevooliku surve olema ja „pritsimehed“ peavad neid kogu oma kehamassiga paigal hoidma. Kui õigele sügavusele jõutakse, pumbatakse eraldunud liiv ja savi läbi lüüsikastide, milleks kasutatakse paari üksteise külge kinnitatud ja filtritega varustatud puust kasti. Pinnases leiduvad kulla- ning teiste raskmetallide osakesed püütakse nende filtritega kinni. Iga paari päeva tagant loputatakse filtrireste, et sinna kogunenud saak kokku koguda. Restide pesemisel kasutatakse elavhõbedat, mis seguneb kullaga, kuid mitte teiste metalliosakestega. Hiljem eraldatatakse kuld elavhõbedast kuumutamise teel, enamasti lihtsalt leeklambiga või lõkke kohal kaussi kuumutades, samal ajal ise ninapidi juures olles. Ei mingeid gaasimaske, ei mingit kaitsevarustust. Osa elavhõbedast aurustub ning osa uhutakse restide pesemisel otse lähimatesse veekogudesse.

Veejugadega mäekaldaid lahti uuristamas.

Ühe kilo kulla kaevandamiseks kulub keskmiselt üks kilo elavhõbedat. Arvatakse, et alates 90-date algusest, mil sel meetodil kullakaevandamine alguse sai, on Suriname jõgedesse ning ojadesse uhutud 300 000- 400 000 kg elavhõbedat. Kalade ja joogivee kaudu satub elavhõbe kullakaevanduste lähedal elavate inimeste organismi.

Sisemaal elavatele indiaani- ning maroonikogukondadele on jõed joogivee allikaks ning püütud kalal oluline koht igapäeva toidulaual. Tagajärjed ei lase end kaua oodata. Kullakaevanduste piirkonnas läbi viidud uuringute käigus vastsündinutelt võetud proovid näitasid nende organismis lubatust mitukümmend korda kõrgemat elavhõbedahulka.

Lisaks keskkonna ning tervishoiu probleemidele kaasnevad väikeste kullakaevandustega ka mitmed sotsiaalsed probleemid. Kullakaevurite nn. staapides lokkab prostitutsioon ja kuritegevus.

Kaevandused asuvad enamasti tsivilisatsioonist kaugel. Söögi ning igapäevaeluks vajaliku kraami eest peavad kaevurid maksma hingehinda, loovutades oma taskusse kogunenud kullagrammid. Seega ei pruugigi rasket ja tervistkahjustatvat tööd tehes oodatud rikkus saabuda. 

Kullakaevanduse lüüsikast.

Väärismetalli hinna kasvamisega Surinames kullapalavik muudkui suureneb. Metsad kaovad ning nende asemele tekivad sogased veekogud ning ülesküntud liivalagendikud. Kui midagi ette ei võeta, pidavat asjatundjate sõnul kümne aasta pärast kolmkümmend protsenti Suriname vihmametsast kaevanduste tõttu hävitatud olema.

Kullasektor on Surinames üks kolmest olulisemast sissetulekuallikast, seega selle ärakeelamine ei tuleks kõne allagi. Samuti pakuvad kaevandused paljudele sisemaa elanikele võimalust elatise teenimiseks selle asemel, et oma kodud maha jätta ning linna kolida. Seega on oluline muuta väikesemõõtmelised kullakaevandused keskkonnasõbralikumaks.

Suriname valitsus on võtnud eesmärgiks esmalt illegaalsete kullakaevanduste kaardistamise ning registreerimise. Paljud rahvusvahelised organisatsioonid on astunud võitlusse elavhõbeda kasutamisega kaevandustes. Elavhõbedavaba kullakaevandamine on võimalik, aga kallim ja keerulisem. Kuid just see - lootus vähese vaevaga kiiresti rikastuda - meelitab üha uusi õnneotsijaid kullakavandustesse.                                  

Koffikampis kogetu jättis mulle väga sügava mulje ning muutis minu suhtumist sellesse kallihinnalisse väärismetalli kohe kindlasti. Päris jubedad olid need kullapalavikus inimesed, kuid veel jubedam oli näha sellist looduse vägistamist. Jääb üle vaid soovida, et keskkonnaorganisatsioonide töö vilja kannab ning tulevikus kuld „rohelisemaks“ muutub. Seniks aga kullavabale dieedile!

Koffikampi kullakaevanduste külastusest on pikemalt kirjutatud Liina Oru raamatus "Minu Suriname".

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta