Termini "vitamiinid" võtsid esimest korda kasutusele 1912 a. Frederick Hopkins ja Casimir Funk. Juba antiikajal tunti Euroopas C-vitamiini puudusest tulenevaid haiguseid, kuid neid ei osatud veel seletada. Keskajal täheldati raskekujulist surmaga lõppevat C-vitamiini puudust, mida nimetati skorbuudiks, just pikkadel merereisidel viibivatel madrustel. 6. sajandil leiti, et  C-vitamiini puudus on ravitav värske aedvilja ja sidrunimahla abil. Kuigi sidruneid õpiti kasutama C-vitamiini puuduse vastu, ei täheldanud see veel vitamiinide avastamist.

B1- vitamiini puudust ehk haigust nimega beribeeri, avastati aladel, kus söödi enamasti riisi. 19 sajandil avastati, et B1-vitamiiini puudus on seotud puuduliku toitumisega. Samal ajal hakati ka toitumisega seostuvatele haigustele rohkem tähelepanu pöörama.

1912. aasta on vitaminoloogia tekkeaasta. Just siis sõnastasid F. Hopkins ja C. Funk põhiprintsiibi, mille kohaselt osad rasked haigused on tingitud mingi aine puudumisest toidus.

Avastatud vitamiine hakati tähistama suurte ladina tähtedega. Esimestena said tähistuse retinool ehk A-vitamiin ja beribeeri ehk B-vitamiin. Järgnes antiskrobuutne vitamiin C ja antirahhitne vitamiin D. Hiljem selgus, et B-vitamiinist oli saanud terve kogum. Leiti, et nad esinevad koos ning on vees lahustuvad. 1912. aastaks oli teada, et vitamiinide põhiallikaks on inimesele toit.

Vitamiinid on molekulaarsed kõrge bioloogilise aktiivsusega orgaanilised ühendid. Tänapäeval tuntakse üle 20 vitamiini. Inimestele mõõdetakse vitamiinide päevaseid vajadusi milligrammides.

Vitamiinide hulka kuuluvad ained on kõikidele elusolenditele vajalikud sest neist sõltub meie tervis. Inimese organism tuleb toime vaid kolme vitamiini valmistamisega: B2, B5 ja päikesekiirguse toimel ka D2. Sellepärast peamegi vitamiine hankima toiduga. Reeglina ei ole inimkehas vitamiinivarusid, sellepärast peame saama neid iga päev. Vitamiini tarvidus sõltub inimese vanusest, soost, kehalisest aktiivsusest. Inimene peab oma normaalseks elutegevuseks saama nii taimseid kui ka loomseid toitaineid, kuna mõningaid vitamiine saame taimedest, teisi aga loomsetest toitudest. Samuti vajab organism regulaarselt kõiki vitamiine, kuna mitme vitamiini vahel võib esineda koostoime. Ühe vitamiini puudus võib nõrgendada ka teise vitamini toimet.

Vitamiinidega ei tohi ka liialdada. Eriti ohtlik on liialdamine rasvlahustuvate vitamiinide nagu A, D, E ja K puhul. See avaldub halvas enesetundes ja ainevahetushäiretes. Vees lahustuvad vitamiinid inimkehas ei ladestu. Ainsaks erandiks võib olla C-vitamiin.

Põhjamaades tekib vitamiinipuudus eriti talvel ja kevadel. Eesti oludes on kõige tavalisem vitamiinide B1, B2, C ja A ning D puudus. 

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta