Ratastooli bingo tabelist rääkivas artiklite seerias heidan veidi varju, milline on tihti üle huulte tulevate lausete ja küsimuste laiem tähendus puudega inimestele. Ühtlasi annan ülevaate, milles Eesti liikumispuudega inimesed ehk kõige enam muutusi ootavad.
Need, kes ootavad artiklit lugema asudes kindlaid juhiseid, kuidas siis ratastoolis liikujatega käituda, et nad rahule jääksid või ennast paremini tunneksid, peavad pettuma. Ma ei saa öelda, kas suhtlema peab püsti, istudes või kükitades. Või mida kellelt küsida tohib. Iga liikumispuudega inimene on erinev, kõiki ei saa ühe puuga lüüa. Siin artiklite seerias on esindatud minu kogemused, mõtted ja arvamused.
Esimene igapäevane mure, millega alustan ratastooli bingo artiklite seeriat, on ligipääsetavus. Eestis olid alles hiljuti külas jääkeegli mängijad Lõuna-Koreast. Kui asusin soovitama ligipääsetavaid invavetsuga söögikohti, jäi pinnale neid vähe. Enamus neist asusid kaubanduskeskustes, mis ei anna täit söögikoha elamust. Kuna Lõuna-Koreas on vaid mõni üksik ligipääsmatu koht, ei taibatud ka erilist taustauuringut teha. Kuna saabumise õhtu oli kiire, õhtustatigi lõpuks pikkade nägudega ühe kaubanduskeskuse söögikohas, et lihtsalt kõht täis süüa.
Eesti veerejad on karastunud ja teavad, et enne uude kohta minekut, tuleb teha korralik taustauuring tuttavate seas, püüda ligipääsetavust aimata piltidelt ja siis alles teha kõne söögikohta, sest sealt võib saada üsna ebapädevat infot.
Vast kõige ekstreemsem valeinfo, mida olen saanud, pärineb ühes Viimsi hotellist, kust öeldi, et jah meil kaldtee olemas ja administraator aitab. Kohale minnes leidsime 20 astmega trepi, millel oli siledatest plaatidest trepiga sama kaldega kaldtee, mida oli võimatu kasutada. Minu õnneks oli sõber tavaratastoolis ja nii veeti sõber üles ja siis tema ratastooli kasutades sain ka mina lõpuks hotellituppa.
Kui õnnestub välja peilida, et koht pole ligipääsetav, kõlab tihti lause, et tulge ikka, tugevad mehed aitavad. Minu õnneks kaalun ma elektriratastooliga kokku 270kg ja minult sellist asja ei oodata. Manuaalse ratastooli puhul seda kaskadööritrikki siiski sinult oodatakse, sest keegi ei taha tunda, et tema korraldusvea tõttu on jäänud keegi ukse taha.
Valeinfo või vajaduse tõttu olen ka mina elektriratastooliga pidanud parajaid kaskadööritrikke korda saatma. Olen sisenenud kaubaestakaadi kaudu vanu uksi kasutades. Mind on kuue mehe jõul järsust kaldteest koormarihmu kasutades üles tõmmatud. Olen kahe kaldtee abil keldris asuvasse söögikohta laskunud. Aga iga taoline sisenemine oleks võinud väga õnnetult lõppeda.
Tihti ei peeta asutuse kontori ligipääsetavust prioriteediks ja pakutakse lahendusena koosolekute puhul alla tulemist, mujal tegemist või Skype'is suhtlemist. Üle veebi saab osaleda, aga enamasti rikub osalemise mõni katkestus või keerukus virtuaalse silla abil toimuvasse arutellu sekkuda.
Kahjuks muu maailma eeskuju on näidanud, et aitab ainult ühiskondlik surve. Näiteks 1980ndatel panid Soomes Turu linnas liikumispuudega inimesed ligipääsmatuna valminud büroo hoone ees tee kinni ja nõudsid ligipääsetavust. Algul oli arendaja oma võimeid ülehinnates öelnud, et korraldab ratastoolis inimese üles saamise vajadusel isiklikult. Järgmisel päeval olid ratastoolis isikud lubadust sisse nõudmas ja neid üles vedanud arendaja korraldas tänava tõstmise, et tagada teega ühes tasapinnas ligipääs.
Ka Soomes suruti algul taolised soovid ühiskonna poolt maha argumentidega, et olge nüüd mõistlikud, see on ju kulukas või siin nagunii ratastoolis inimesed ei käi. Nüüdseks ei julge ükski arendaja ligipääsmatuid hooneid ehitada, sest firma riskib maine kaoga, kuna ühiskond paneb ehitaja ja arendaja lihtsalt häbiposti.
Eestis on vahel kortermajades märgata pigem vastupidist suhtumist. Mõned korteriühistud näevad kaldteed, trepitõstukeid ja ka puudega inimesi endeid väga ebameeldivate elementidena, kelle elu tuleb korteriühistutes võimalikult kibedaks teha. See olukord on liikumispiiranguga korterielanikele äärmisest nõutuks tegev, sest lahendus on justkui käeulatuses, kuid sinu suurimaks takistuseks on sinu enda kortermaja elanikud, kellest mööda ka ei ole võimalik minna. Või äkki ikka on?
Aga seni, kuni lahendust ootate, sai näiteks hiljuti proovitud ja nähtud roomikutega trepironimise võimekusega elektriratastooli, millega saab ehk hoolimatutele korteriühistu liikmetele koha kätte näidata.
Kahjuks hiljutisest Eesti Sotsiaalministeeriumi Facebooki postitustest ilmneb, et mõni kinnisvaraarendaja on üsna sarnase mõtteviisiga, sest peab positiivseks müügi argumendiks, et tema arenduse läheduses ei ole sotsiaalkortereid ega hooldekodu. Taoline suhtumine on äärmiselt kahetsusväärne vananeva ühiskonna tingimustes. Meid kõiki ootab ees vananemine või on meil mõni lähedane, kelle elu muudaks ligipääsetav elamispind märksa lihtsamaks.
Ühiskonnale soovin vähem hirmu pealt tegutsemist ja rohkem arvestamist. Liikumispiiranguga inimestele soovin meelekindlust olla uhke ja julge puudega inimene, kes toimetab ja seisab enda eest vaatamata raskustele, mis elu ette söödab.
Autor kandideerib riigikogu valimistel Eesti 200 nimekirjas.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
