Ambla südamest viis looklev märtsitee mind Rava pargi poole. See tee tõusis pisut mäkke ja hakkas lõppema. Üksik kevadet ootav Koopa talu oli ilma inimesteta. Ronisin keldrikambrisse, harutasin seljakoti lahti ning viskusin märtsiunne.
- Marek Vahula lood
- 1. märts 2020
Märtsipäike, kes mind uuesti välja kutsus, tõi mind õue peale kolama. Kompostihunnikust jooksis märtsijänes välja ja ta silkas üle põllu, kust rebane põiki üle silkas. Ja kui nad omavahel kohtusid, siis põikles jänes kõrvale ja läks oma teed.
Keldikambri heintel oli vaid alguses vaikne. Naabikoerad tulid kahekesi ja haukusid keldrikambri seina taga ning tegid seda pea tund aega. Koerakisa ajas märtsiune minema. Rahutult vähkresin heintel.
Ühe talu märtsikevad oligi saabunud. Hommikul ära minnes tegin märtsijäljed lumele. Need, mis mind alanud kevadesse ja Rava parki viisid. Ühe talupaiga kevade algus oli jälle ühe otsija päralt. Ja Koopa talu otsijaks sain ma juhuslikult, sest tee mind sinna õuele viis.
Talupaiga märtsipäev jäi ainukeseks sealseks. Kaasa võetud kevadine hetk oli ühe otsija lugu, mis teda Amblast Rava poole viima hakkas. Väike talupaik jäigi minu märtsijälgi täis. Need, mis sulasid ja mis mälestuseks kokku kuivasid.
Märts, 2001.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
