3. märtsil tähistati kaheksandat korda maailma eluslooduse päeva, mis 2020. aastal on pühendatud looma- ning taimeliikide mitmekesisuse rollile elu säilitamisel Maal. Eestis eelmisel aastal valminud liikide ohustatuse hindamine annab suuniseid, milliste liikide ning ökosüsteemide käekäigul peaksime kõige valvsamalt silma peal hoidma.

Tänu liikide mitmekesisusele Maal ning liikide omavahelistele suhetele, mis on välja arenenud miljonite aastate vältel, on elu Maal võimalik. Ka meie, inimesed, sõltume biosfääri kõigi elementide koostoimimisest ja seostest: õhk mida me hingame; toit, mida sööme; energia mida tarbime ning materjalid, mida kasutame oma vajaduste kohaselt. Kui me aga ei järgi jätkusuutliku arengu printsiipe võib see viia loodusvarade ülekasutamiseni, liikide kadumiseni ning ökosüsteemide kahjustamiseni.

Eesti liikide seisundist kõige parema ülevaate annab 2017-2019 aastal läbi viidud liikide ohustatuse hindamine (ehk nn punase nimestiku koostamine) ning 2019 aastal läbi viidud loodus- ja linnudirektiivi liikide ning elupaikade seisundi hindamine. Punase raamatu kohaselt on kõige kesisemas seisus loomarühmad Eestis roomajad koos kahepaiksetega ning haudelinnud, kelle puhul on ohustatud liikide osakaal vastavalt 40% ja enam.

Kuna meie haudelinnustik on esindatud arvukate liikidega kõikides Eestis esinevates ökosüsteemides on see loomarühm heaks vahendiks ökosüsteemide seisundi hindamisel. Tänu Eesti pikaajalisele linnuseire traditsioonile (Vilsandi, Matsalu, Nigula) on meil andmed, mis võimaldavad hinnata ökosüsteemide seisundit läbi haudelinnustiku seisundi muutuste rohkem kui poole sajandi vältel.

Kõige halvemas seisus on meie mereökosüsteemid: 19 -l haudelinnuliigil 25-st on viimase 40 aasta jooksul aset leidnud arvukuse langus.

„Selle põhjused tulenevad eelkõige Läänemere eutrofeerumisest, mis on tinginud põhjaelustiku, kui olulise toidubaasi, vaesumise. Silma paistavad langustrendiga näiteks hahk, tõmmuvaeras aga ka teised sukelpardid, kes on põhjatoidulised. Siiski ei saa öelda, et kõigil merelindudel viimasel ajal halvasti on läinud. Kuna meres on rohkelt väikesemõõdulist kala, siis viimasel kümnendil on tõusuteele asunud just tiirude ja teiste kalatoiduliste (sh kormoran) arvukus,“ kommenteeris Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna peaspetsialist Meelis Leivits.

Jätkuvalt allamäge läheb niitude ja kultuurmaastike (sh põllud) linnustik, mille puhul 31-l liigil 56-st on tuvastatud viimase 40 aasta arvukuses langustrend. Põllulindude käekäik läheb seejuures terves Euroopas allamäge ning Eesti pole siin mingi erand. Taimekatsevahendite laialdane kasutus ja klassikalise heinateo asendumine sileerimisega on vaid mõned põhjused, mis põllu- ja niidulindude arvukust alla veavad.

Vaadates veel teistes ökosüsteemides toimuvat toob Leivits välja: „Kui Eesti rabalindude seis vähemasti kaitstavates rabades on hea, siis märgalade linnustikul laiemalt (sh siseveekogud) ei ole viimase 40 aasta jooksul nii hästi läinud. Sisemaamärgalade linnustikku vaadates näeme, 25 liigi arvukus 41-st on viimase 40 aasta jooksul langenud. Seda allakäiku veavad järvelinnud, kelle kadumise üheks põhjuseks on eutrofeerumine ja naerukajaka kui katusliigi allakäik. Kuid arvestades asjaolu, et praktiliselt kõigi Eesti oluliste linnujärvede (nt Endla, Tõhela) veetaset on kunagi suuremal või vähemal määral langetatud või nende sisse ja väljavoole süvendatud, siis tuleb olulise algpõhjusena käsitleda maaparandust, mille tagajärjel satuvad eutrofeerumist põhjustavad toitained kiiremini ja üha kumuleeruvates kogustes meie siseveekogudesse ning lõpuks Läänemerre.“

Viimase rühmana saab välja tuua metsalinnud, kelle puhul 30-l liigil ca 75-st on arvukus viimase 40 aasta jooksul langenud ehk tegemist on ökosüsteemiga, mille puhul langeva arvukusega haudelinnuliikide osakaal on kõige väiksem. Arvestades viimaseid arvukushinnanguid on meil metsalinde kokku 7,5-10 miljonit haudepaari. Vaid 5 liiki annavad ligi 50% kogu metsalindude koguarvust. Seega, metsalindude näol on tegu rühmaga, kelle kaal meie haudelinnustikus on kõige suurem ja olulisem. Viimaste teadmiste kohaselt on metsalindude arvukuses peale 2000-ndat aastat alanud langus, mille tagajärjel on meie metsade laulukoor vähenenud keskeltläbi veerandi võrra.

„Võttes kokku hinnangud, mida oleme teada saanud läbi aastakümnete igal kevadel haudelinde loendades, jõuame tagasi tõdemuseni, et iga piisk jõuab ükskord merre.“ ütleb Leivits. „Iga gramm väetist, iga gramm mürki, mida igal kevadel põllule laotatakse jõuab lõppude-lõpuks läbi märgalade merre. Metsade ja märgalade kuivendamine kiirendab lämmastiku, fosfori ja vees lahustunud süsiniku ärakandeid nii metsast kui põllult, süvendades eutrofeerumise probleemi veelgi, ning aastakümnetega kumuleerunud üleliigsetest toitainetest saab kõige suurema osa lõpuks ikkagi merekeskkond.“

Kuidas olukorrale lahendus leida? Ilmselt on kõige mõistlikum tegeleda põhjuse likvideerimisega, ehk alustada nendest „piiskadest“, mis ükskord potentsiaalselt merre peaksid jõudma.

Sarnased artiklid