Esimeseks polügoonil kolajaks sain ma maast-madalast alates ehk seitsmeaastaselt. Kolasin seal ringi rattaga ja ilma ning nii leidsin ka suure lagendiku, kus lauluisa ausammas ühes servas vaatamas.
- Marek Vahula lood
- 5. juuli 2020
Ja ikka olin üksipäini. Kolasin aasta ja kaks ning viiendagi, kuni uue metsavahi metsavahisuu mulle uut maailma looma hakkas. See paljukolanud mees oli vähe rääkinud.
Ja mulle avas ta saladuse, et temagi seal kolamas käib ja et suurel metsapiiriga lagendikul oma nimigi on pandud - polügoon. Nimelt olevat seal esimese ja teise maailmasõja aegadel Saksa sõjalennukite lennuväli olnud.
Nii tegi üks suu mind targemaks ja pani mind unistama, et võiksin metsavahiga seal avarusel kohtuda kui mõlemad seal kolamas oleme.
Unistus ja suur südamesoov jäi täitumata. Ma ei ole siiamaani temaga seal kohtunud ja jäänud on vaid tema jutud ja lageda nimi-polügoon.
Jõepere 1990.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
