Kevadised mängud ei saanud mul päevavalges otsa. Võtsin õhtutundidest lisa. Jürikuine hämarus tõi mängukaaslase mõisaparki ja pargitagusesse saarikusse.
- Marek Vahula lood
- 2. juuni 2024
Sõbra nimeks sai isane huikav kodukakk. Kaku mäng kevadega oligi alanud. Rahutu kakuhärra ei püsinud ühe koha peal paigal, vaid muutis asukohta.
Kord huikas pargipuudes mõisahoone ees ja siis ilmus välja kuivati juures metsatukas. Miks kakuisand ilma pruudita nii rahutu on, seda teadsin ma juba siis. Miks ma ise kaku ja kevade mängu niimoodi mängin, sellele ma ei osanud tollal vastust ja vastuseid anda.
Ehk suurest peast ma võiksin seda ju teha, seda enam kui mänguisu nüüdki vahel peale tuleb. Ju siis oli inimmängudest tollal vähevõitu. Ja kevadõhtutest ja kakuisandast tuli lisa võtta. Väheks jäi metsavahimängust ja kooli omadest ja isand kodukakk nagu oleks minu kevadisi mõtteid lugenud ja appi mulle tõtanud.
Neeruti, 1987
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
