Üks suvine poiss ronis puu otsa ja tiris nööriga telgi koos endaga üles kaasa. Selle telgi köitis ta kuusetüve ja okste külge ning ise puges telki sisse.
- Marek Vahula lood
- 29. märts 2025
Kõrvalpuus vaatasid seda kaks udusulis viupoega oma kodust ehk viupesast. Ja ootele jäid viuema nii poiss kui ka viulapsed.
Ema andis ennast kaua oodata. Ju siis polnud saaki küüntesse jäänud ja lapsed kodus tühja kõhuga. Kui poolteist tundi oli oodatud, oligi viimane lõpuks kohal. Midagi jäeti viulastele ja siis oligi viumamma jälle läinud. Viulapsed tundsid
kõhutäiest suurt rõõmu ja väike elamuste otsija naaberpuus samuti.
Hiljem lasi viuema ennast taas kaua oodata ja kannatus sai poisil lõpuks otsa ning ta jättis viulapsed omapead. Julge olin ma juba seitsmendas suves, seda vahetult enne kooliaega. Ja elukäigu neljateistkümnenda suves olin ma juba
nii julge, et telgiga puu otsa läksin ronima.
Vastu sain viuema külaskäigu ja pikad ootetunnid. Miks ma seda kõike tegin, see jäägu elusaladuseks, sest keegi ei teadnud minu saladustest pea mitte midagi ja keegi ei osanud nii ka midagi küsida minult. Ehk suurim sõber metsavaht oleks olnud hea küsija, kuid temalegi jäi lugu telgist puu otsas miskipärast rääkimata, nii jäi see poisisaladuseks.
Uduküla, 1986.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
