Intervjuu Erakond Eestimaa Rohelised värske kaasjuhi Kaspar Kurvega

 

12. septembril toimus Erakond Eestimaa Rohelised üldkogu, kus valiti erakonnale senise ühe esimehe asemel kaks juhti. Esimehe kohale kandideerisid kaks liiget: Marko Kaasik ja Kaspar Kurve.  Esinaise kohale oli samuti kaks kandidaati: Johanna Maria Tõugu ja Züleyxa Izmailova. Valituks osutusid Züleyxa Izmailova ja Kaspar Kurve.

Piret Räni: Uurin Kaspar Kurve käest, millised on tema plaanid erakonna kaasjuhina.

Peale valituks saamist hüüatasid oma fb lehel, et nüüd teeme keskkonnaliikumisest erakonna. Mida Sa sellega mõtlesid?

Eestimaa Rohelised pole seni suutnud kehtestada ennast erakonnana, mis positsioneeriks end selgelt ka teistes küsimustes ning poliitilistes valdkondades peale keskkonna. See on minu hinnangul meile valusalt kätte maksnud -- ma olen kindel, et suurem osa eestlastest meie keskkonnavaadetega nõustub, aga valijate prioriteedid on paraku mujal.

Loomulikult oli, on ja jääb Eestimaa Roheliste prioriteediks number üks keskkond, aga teemaderingi peame me oluliselt laiendama ja olema eestkõnelejad ka mujal. Ma ei näe mingit võlu 2%-3% toetuses ning ei oska ega taha mõelda meist kui väikeparteist. Selliseid lauseid kirjutada on muidugi äärmiselt kerge, aga kui ma ei usuks enda võimetesse meie organisatsioon mõtestatumalt ning efektiivsemalt tööle panna ning meid poliitmaastikul oluliselt relevantsemaks muuta, poleks ma Roheliste kaasjuhiks kandideerinud.

Miks EER otsustas, et kaks juhti on parem kui üks juht?

Põhjuseid on rohkem kui üks. Esiteks annab see selge signaali meist kui soolist võrdõiguslikkust toetavast erakonnast. Lääne-Euroopas on tavaks, et rohelised erakonnad valivad endale kaks juhti ning selline tavapärasest erinev lähenemine on neile ka edu toonud. Lisaks oleme me vabatahtlikkusel põhinev organisatsioon -- see tähendab, et mitte kellelegi meie erakonnast ei maksta töötasu. Usun, et koos Züleyxaga suudame me oluliselt efektiivsemalt organisatsiooni hallata kui ükskõik kumb meist üksinda. Lisaks tähendab kaks juhti läbimõeldumaid otsuseid ning kompromisse, mida on kindlasti vaja nii erakonnas kui poliitikas üldiselt teha.

Millised on Su poliitilised vaated? Kui palju Sa sooviksid EER praegustes tegevussuundades muuta?

Ma ei ole oma poliitilistest vaadetest kunagi saladust teinud. Ma olen vasakliberaalsete ning progressiivsete vaadetega ning ei häbene seda absoluutselt välja öelda, vastupidi! Ma leian, et Eesti on mõningates aspektides alates taasiseseisvumisest teinud õigeid otsuseid ja üsna palju saavutanud, teisest küljest on meie sotsiaalpoliitiline olukord minu jaoks vastuvõetamatu. Me oleme OECD riikide seas üks ebavõrdsemaid, ligi veerand (!) meie inimestest elab suhtelises vaesuses, meie pensionäride vaesusrisk on Euroopa Liidu suurim, meil on eri hinnangutel 60000 - 80000 inimest ilma ravikindlustuseta. Need on numbrid, mille üle ei saa mitte mingi nurga alt uhkust tunda ning nende numbrite parandamine peab olema nii Eestimaa Roheliste kui ka kõigi teiste erakondade prioriteetide tipus. Astmeline tulumaks ning ravikindlustus kõigile peavad minu jaoks olema 21. sajandi tsiviliseeritud riigis elementaarsed. Toetan tugevalt kodanikupalga ideed ning soovin, et Eesti oleks siinkohal pioneer.

Inimõiguste ja sotsiaalse õigluse küsimustes olen liberaal -- üldistatult võib öelda, et usun iga inimese vabasse valikusse elada oma elu nii, nagu ta soovib, eeldusel, et sellega teistele inimestele ega keskkonnale kahju ei tekitata. Toon näite pidevalt kirgi kütvast samasooliste kooselu teemast -- ma ei toeta mitte ainult kooseluseadust, vaid leian täiesti siiralt, et kui kaks täiskasvanud inimest, sõltumata nende soost, leiavad, et abielu on miski, mis nad õnnelikuks teeb või mis neile vajalik on, siis pole küll mitte kellegi teise asi sellele kätt ette panna. See on lihtsalt üks näide, aga annab mu vaadete kohta vist üsna selge signaali.

Lisaks olen tugevalt tehnoloogiausku -- tehnoloogiline areng on miski, mida peatada ei ole võimalik ning millega kaasaminek on nii Eestile kui Euroopa Liidule üldiselt fundamentaalselt oluline. Maailmapoliitilised jõujooned paneb 21. sajandil paika just tehnoloogiline areng, miski, millest Hiina on seni kõige paremini aru saanud. Ideaalis näen ma Eestit riigina, kus toimub tehnoloogiline innovatsioon ning riik peab tegema kõik, et tehnoloogiaettevõtteid, kes tulevikku voolivad, siia meelitada. Eesti kui Euroopa Silicon Valley peaks olema meie eesmärk ning siht, mille poole püüelda.

Minu eesmärk ongi see, et me suudaksime erakonnana ka teistes valdkondades peale keskkonna tõsiseltvõetavad eestkõnelejad olla. Aga loomulikult ei otsusta meie poliitilisi suundi mitte Kaspar Kurve, vaid volikogu.

Mida Sa ütleksid inimestele, kes kardavad vasakpoolsust, kuna nendele meenutab vasakpoolsus nõukogude liitu?

Ärge kartke, vastupidi, kui üldse midagi karta, siis tänase sotsiaalpoliitilise situatsiooni jätkumist. Vasakpoolsus tähendab minu jaoks võrdsemat ning solidaarsemat ühiskonda, sellel pole kommunismi ega Nõukogude Liiduga mitte mingit pistmist. Mitte keegi ei keelusta eraettevõtlust jmt, vastupidi, seda peab soosima. Aga majandusedust peavad osa saama kõik -- paraku on praegu suur osa ühiskonnast “rongist” maha jäänud. Eks see ole samuti fundamentaalne maailmavaateline küsimus -- on inimesi, kelle jaoks nii suur ebavõrdsus nagu Eestis on paratamatu, minu jaoks kindlasti mitte.

Palju on olnud juttu, et eestimaalased ei vali keskkonnateemade järgi, kuna liiga suur osa elanikkonnast on liiga vaene ning otsuseid tehakse populistlike valimislubaduste järgi. Kuidas seda muuta? Kuidas võidelda vaesusega ning kuidas panna valijaid mõtlema tulevikule, mitte olevikule?

Ma arvan, et laias laastus on see väide tõsi ning selline käitumine on arusaadav. Kui inimese peamine mure on selles, kuidas palgapäevast palgapäevani ellu jääda, siis on mõistetav, et nt metsade üleraie ei saa olema argument, mis inimese valimiskastini toob ning Roheliste poolt hääletama paneb. Populiste saadab edu aga seetõttu, et neil on lihtsad vastused äärmiselt komplitseeritud küsimustele.

Nt EKRE lähenemine on ühest küljest äärmiselt tagurlik, samas paraku fenomenaalselt edukas -- EKRE teab, et paljudel inimestel on Eestis keeruline, aga selle asemel, et konkreetseid sotsiaalmajanduslikke probleem lahendada, on nad suunanud fookuse sellele, et kui mingil grupil Eestis elavatest inimestest on asjad veel hullemini, hakkab teistel kuidagi parem. See on väga kurb, aga selline taktika on vähemalt siiani töötanud.

Eestlaste majandusliku olukorra parandamine on kindlasti üks meie absoluutsetest prioriteetidest, millele on keeruline mõne reaga vastata, aga toon ühe näite: Isamaa ning Reformierakond on teinud fantastilist PR tööd kinnistades meile mõtte, et ühetaoline tulumaksusüsteem on miski, mille üle me uhked peaksime olema. Paljud inimesed, kellest ma väga lugu pean, on nimetanud astmelist tulumaksu “keskklassi rööviks” ja kasutavad argumente stiilis “miks mina pean rabama ja rohkem maksma, samas kui teised on laisad ega pinguta piisavalt”.

Ma absoluutselt ei nõustu selliste väidetega, inimesed ongi erinevad, meie võimekus ongi erinev, see ei tohi aga tähendada seda, et suur hulk meie ühiskonnast lihtsalt “rongist” maha jääb. Panen siia alla ühe ilmeka pildi riikide ning territooriumite kohta, kus toimib ühetaoline tulumaks (praegune tulumaksusüsteem Eestis on astmelise tulumaksu mõttest sama kaugel kui vaktsiinivastased teadusest). Kas see on tõesti see klubi, millesse kuulumise tõttu peaksime uhkust tundma…?

Milline on Su unistuste Eesti? Millise Eestini peaks roheline poliitika meid viima?

Minu unistuste Eestit kirjeldab kõige paremini sõna “arvestamine”. Arvestamine nii teiste inimestega meie ümber kui loomulikult meie keskkonnaga. Me kõik oleme erinevad ning ei saa eeldada, et me käitume ja mõtleme täpselt samuti või et meil on samasugused intellektuaalsed eeldused jne: meile kõigile ei peagi kõik inimesed meeldima, kõik meie hulgast ei pea ennast pidama metsarahvaks, kes käiks hiites puid kallistamas, aga kõikidel on samasugune õigus elule -- nii inimestel kui ka teistel organismidel -- ning sellest on vaja aru saada.

Loomulikult ei tähenda see seda, et Eestis enam ühtegi puud maha võtta ei tohiks, aga asjad peavad jääma mõistlikkuse ning vajaduse piiridesse. Selline elukeskkonna ning elurikkuse hävitamine lühiajalise kasumi nimel nagu praegu… sellele ei ole minu silmis mitte mingisugust õigustust ning see on fundamentaalne maailmavaateline küsimus, millega ma kompromisse teha ei saa.

Kas EER areng keskkonnaorganisatsioonist erakonnaks võiks kõnetada rohkemaid elanikegruppe ning kutsuda erakonnaga liituma paljusid neid, kes seni veel poliitmaastikul endale kohta leidnud pole?

Kui ma sellesse kindlalt ei usuks, poleks ma ka erakonna juhiks kandideerinud. Loomulikult on meie üks eesmärkidest liikmeskonna suurendamine ning terviklik ja mõtestatud maailmavaade on selle aluseks. Minu jaoks on Rohelised rohkem kui erakond -- see on maailmavaade, mis on ainuvõimalik tee 21. sajandi Eestile ja maailmale üldiselt. Me anname endale aru, et edu ei tule iseenesest ning selle nimel on vaja meeletult tööd teha. Aga käsi südamel: me oleme selleks valmis! Ühtlasi kutsun üles kõiki inimesi, kes ühel või teisel põhjusel pole endale seni sobivat erakonda leidnud ja keda meie ideed kõnetavad, meiega liituma, et üheskoos seatud eesmärke saavutada!

Vastset Eestimaa Roheliste kaasjuhti küsitles Piret Räni

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta