Järjejutu eelmises osas “Perega folkimise eripärad“ jagasin suviseid elamusi Viljandi ja Viru folgipidudelt. Suve nautida oli tore, aga vaikselt kummitas kuklas ikka küsimus, mis saab aasta pärast, kui tite poolteiseaastaseks saades abikaasa vanemahüvitis otsa saab.

Kas tuleb abikaasal minna tagasi tööle maakonnakeskusesse, kus vahetustega tööajad ühistranspordi sõiduaegadega ei ühti ning tööandja korraldatud transport käib ainult naabervallani, seega tuleks valida kas pideva pimedas-libedas edasi-tagasi autosõidu või nädala sees perest eemal olemise vahel?

Või suudan mina vahepealse aasta jooksul leida endale mõistliku asukoha ja tööaegadega nii tasuva palgatöö või luua nii eduka ettevõtte, et abikaasa saaks ka vanemahüvitise lõppedes lapsehoolduspuhkusel edasi olla?

Olles ise juba tubli aasta töötu olnud ja tarkade koolitajate abiga ettevõtluskoolitusel äri planeerinud, olin jõudnud üsna selgele arusaamisele, et pere ülalpidamiseks oluliselt lihtsam variant oleks mõistliku asukoha ja tööaegadega tasuv palgatöö. Südamelähedasem ja suuremat ajavabadust pakkuv kodukontori-ettevõtlus oleks samas majanduslikult hulga ebakindlam.

Niisiis hoidsin hoolimata ettevõtlustoetuse taotluse esitamisest jätkuvalt silmad lahti ka võimalike tööpakkumiste osas. Kolmapäeval 9. juulil järjekordsel Töötukassa külastusel nägin ukse taga stendil rippuvate töökuulutuste hulgas pakkumist kohaliku tehase sekretäri ametikohale.

See kõlas peaaegu sama suurepäraselt kui detsembrikuus kandideeritud raamatukogutöötaja pakkumine. Mõelda vaid, ma saaksin jala tööl käia! Kas just sekretäri palk kogu pere ülalpidamist võimaldaks, aga kui ei proovi, ei saa ka teada…

Samas olin ma ju just esitanud ettevõtlustoetuse taotluse ning toetuse saamisel oleks mul kohustus ettevõte ka käivitada ja tegevuses hoida ning kas seda täisajaga tööl käimise kõrvalt jaksaks või kui mõistlik see oleks? Või peaksin enne kandideerimist toetuse vastuse ära ootama või enne vastuse saabumist kandideerides märkima, et võin mõne aja pärast hoopis ettevõtjaks osutuda?

Otsustasin alustuseks välja selgitada, mis ajaks täpselt Töötukassa mu ettevõtlustoetuse taotlusele vastama peaks. Töötukassa konsultandiga vesteldes selgus, et ma ei peagi ise kalendrist kolmekümmet tööpäeva täis lugema. Konsultandi arvutis oli juba ilusti kirjas, et mina olen 13. juunil esitanud Töötukassale ettevõtlustoetuse taotluse ning sellele vastamise tähtaeg on 29. juuli.

Tagantjärgi kalendrist üle lugedes leidsin, et see on tõesti täpselt 30 tööpäeva pärast 13. juunit, jättes lisaks nädalavahetustele vahele ka jaaniaegsed kaks riigipüha. Uurisin konsultandilt, kas on lootust ka ennetähtaegsele vastusele ning sain teada, et enamasti vastatakse ikka üsna täpselt tähtajaks ja mitte oluliselt varem.

Saatuse irooniana oli ka kohaliku tehase sekretäri tööpakkumises märgitud kandideerimise viimane tähtaeg 29. juuli. Ja et veel lõbusam oleks, sai ka järgmine Töötukassa külastuse aeg määratud kolme nädala pärast teisipäevale 29. juulile. Et kui vahepeal tööle või ettevõtlustoetust saanud ei ole, siis on ikka veel põhjust tulla.

Kodus elu ja saatuse üle järele mõeldes jõudsin selleni, et neljapäeva 10. juuli hilisõhtul saatsin CVKeskuses tehase sekretäri ametikohale kandideerimise ära. Ja ei maininud ettevõtlustoetuse taotlemist. Eks hiljem näeb, kuidas läheb ja kuidas Jumal juhatab…

Jumal juhatas õige kummaliselt, nimelt pärast arvutivaba nädalavahetust esmaspäeval kell 14.25 e-kirjakasti vaadates vaatas mulle sealt vastu samal hommikul kell 7.49 läbi CVKeskuse süsteemi saadetud e-kiri kutsega tulla tehasesse intervjuule 14. juulil kell 14.15. Ehk siis umbes kümme minutit tagasi!

Põrnitsesin seda teadet tühja pilguga umbes pool minutit ning siis võtsin telefoni ja helistasin teate all oleval kontaktisiku telefoninumbril. Selgitasin, et mina olen see Katrin, kes pidi kümme minutit tagasi intervjuule ilmuma, aga alles nüüd e-kirja lugemiseni jõudis.

Paariminutilise telefonikõne käigus jõudsime otsusele, et kuna kaugelt keskkontorist tulnud personalijuht on meie tehases intervjuusid tegemas ainult sel ühel päeval ja sekretäri leidmisega on kiire ja minul on kodust tehasesse kümme minutit jala visata, siis ma nüüd ikka kohe torman ja teeme selle intervjuu ära.

Intervjuu läks toredalt nagu ikka, vahva oli üle hulga aja vestelda personalijuhist ametikaaslasega.  Selgus ka, et personalijuht oli mulle tegelikult juba reedel helistanud, aga mina ei olnud õigel hetkel telefoni ligi ja tundmatule numbrile tagasi ei helistanud. Nii ta siis esmaspäeva hommikul miskipärast otsustas mulle e-kutse saata, mitte veelkord telefonitsi proovida.

Intervjuul tutvustas personalijuht tehase strutkuuri ja töökorraldust, rääkisime minu varasematest kogemustest ja ootustest tulevasele tööle. Jutu käigus pidin endale aeg-ajalt meelde tuletama, et kandideerin siiski sekretäri mitte personalijuhi ega juristi ametikohale.

Püüdsin varasematest kogemustest kõik asjaajamise ja sekretäritööga seonduva välja tuua ning sain korduvalt kinnitada, et mul ausõna ei ole probleemi ka kõnede suunamise, kohvikeetmise ja tasside pesemisega, kui oleme selles algusest peale nii kokku leppinud.

Proovisin töötasu kohta uurida ja sain selge vastuse, et esimesel intervjuul nemad üldiselt palgast ei räägi, aga mina olen teretulnud oma ootustest rääkima. Samas nii palju sain siiski teada, et üldiselt lähtutakse tehase palgatasemes keskmisest palgast. Kandideerimise edukusest lubati tagasisidet anda nädala jooksul.

Pärast kodus kirjutasin prooviks internetiotsingusse “sekretäri keskmine palk” ning leidsin statistikaameti pressiteate mulluse keskmise palgaga 949 eurot. Haldus- ja abitegevuste tegevusalal, mis tundus sekretäritööle kõige lähedasem, oli mullu keskmine brutokuupalk 849 eurot. Lootsin siis, et ehk ei jää ka tehase sekretäri palk sellest oluliselt allapoole.

Milliseid vastuseid ma Töötukassalt ja tehaselt sain ning kas mul edaspidi sekretäri palgatasemega või ettevõtlustoetusega lähemalt tegemist tuli, sellest kirjutan järgmistes osades.

Aga kui nad tahavad midagi õppida, siis küsigu kodus oma meeste käest.
Sest naisele on häbiks koosolekul rääkida.
1. Korintlastele 14:35

 

Järjejutu leiate kogu pikkuses Bioneeri rubriigist "Elust maal, töötuna".

Sarnased artiklid