Terviseminister Riina Sikkut, kes ühtlasi juhib Tervisekassa nõukogu, võttis kokku riigi lähtekohad: „Ravimite ja meditsiiniseadmete kättesaadavus ja kulud mõjutavad oluliselt kogu tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkust. Ravimikulu moodustab ligi kolmandiku patsiendi rahalisest omaosalusest tervisele ja väiksema sissetulekuga inimeste puhul on see veelgi suurem. Ka meditsiiniseadmete kulu krooniliste haigustega inimestele on märkimisväärne, mistõttu patsientide omaosaluse vähendamiseks soovime täiendavat ravimihüvitist laiendada meditsiiniseadmetele. Tähtis on vaadelda süsteemi toimivust tervikuna, et tagatud oleks nii ravimite kui meditsiiniseadmete mõistlik hind patsiendile, aga ka esmatasanditeenuste, sh apteegiteenuse jätkuv kättesaadavus. Ravimite hinnaregulatsiooni ajakohastamist näeb ette ka käesoleva aasta alguses vastu võetud Ravimipoliitika 2030.“

Hinnaregulatsiooni olulised osad on näiteks tootjatega sõlmitavad hinnakokkulepped ja piirhindade kehtestamine, samuti neile toodetele rakendatav vähendatud käibemaksumäär. Ravimite hinnaregulatsiooni oluline osa on ka ravimiseaduses 2005. aastal kehtestatud hulgi- ja jaemüügi juurdehindluste piirmäärade süsteem, millel on aga leitud mitmeid süsteemseid puudusi.  Konkurentsiamet avaldas 2020. aastal majandusanalüüsil põhineva raporti seoses ravimimüügi juurdehindlustega ja näitas ära põhjused, miks kehtiv regulatsioon on näilik. Nimetatud raporti kohaselt reguleeritud juurdehindlused ei hõlma tootjate tagasimakseid, hulgimüüja sisseostuhind on manipuleeritav ja järelevalve seda ei kata ning selliselt jätkamine ei oleks konkurentsi ega patsiendi huvides.

Meditsiiniseadmete juurdehindlused on piiratud vaid hüvitatavate meditsiiniseadmete osas, kus Tervisekassaga sõlmitakse hinnakokkulepped. Samas üldapteegid võivad müüa retsepti alusel meditsiiniseadmeid patsientidele kõrgema hinnaga kui Tervisekassaga müügilepingu sõlminud ettevõtted. Sellises olukorras kannatab kõige enam kindlustatu, kelle omaosalus kasvab. Teisalt tekitab see ka turuosaliste seas ebavõrdsust.

 Sotsiaalministeerium tellis 2023. aastal Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuselt (RAKE) uuringu ravimite ja meditsiiniseadmete hinnaregulatsiooni toimimise ja muudatusvajaduste analüüsimiseks. Eesmärk oli leida kas paremat tervikregulatsiooni mujalt või leida elemente, mis sobiksid olemasoleva süsteemi parandamiseks.

Uuringus kaardistati 25 Euroopa riigis rakendatavad ravimite ja meditsiiniseadmete hinna reguleerimise võtted. Põhjalikumalt analüüsiti ravimite hinnaregulatsiooni Ungaris, Horvaatias ja Ühendkuningriigis ning meditsiiniseadmete hinnaregulatsiooni Horvaatias ja Belgias. Riikide valikul sooviti uurida eelkõige alternatiivseid mudeleid praegu Eestis kasutusel olevale. Erinevate meetmete Eestis rakendatavuse võimalikkust arutati seitsmes fookusrühma intervjuus ja koostati stsenaariumid nii pakkumus- ja võrdlusmenetluste rakendamiseks, järelevalve rangemaks muutmiseks kui ka juurdehindluste piirmäärade süsteemi tõhusamaks rakendamiseks.

 „Ravimite kättesaadavuse tagamine on ravimihulgimüüjate esmane ja kõige tähtsam ülesanne,“ kommenteeris Eesti Ravimihulgimüüjate Liidu tegevjuht Teet Torgo, kelle sõnul seisavad ravimihulgimüüjate ees suured muutused. „Ravimihulgimüüjad määratakse peagi kriitilise infrastruktuuri ettevõteteks ja elutähtsa teenuse osutajateks. Meid mõjutavad Euroopa Liidu ravimireform ja rohepöörde väljakutsed. Tagasime koostöös partneritega ravimite kättesaadavuse möödunud kriisides, kuid ravimisektori edasine jätkusuutlikkus peab kindlasti kajastuma ka riiklikes hinnamudelites.“

Eesti Apteekrite Liidu peaproviisor Kaidi Sarv avaldas lootust, et ükskõik millised elluviidavad uuendused muudavad meditsiiniseadmete ja abivahendite väljastamise süsteemi lihtsamaks ja kergemini kasutatavaks. Ta lisas: „Eesti probleemiks on ka meditsiiniseadmete nagu ratastoolid, kargud jms järelturu puudumine. See võiks olla üks võti abivajajate kulude vähendamiseks."

 Uuringu järeldustes tuuakse välja, et teiste riikide praktikate analüüsist ei selgunud ühte kindlat terviksüsteemi, mida oleks hinnatud teistest oluliselt edukamaks ning mida võiks Eestis tervikuna üle võtta. Mitmed meetmed töötavad konkreetses kontekstis ja turuolukorras ning sõltuvad ka näiteks riikliku hüvitamise meetmete valikutest. Hinnakontrolli meetmetega on kaetud enamikes uuritud riikides peamiselt riiklikult hüvitatavad ravimid ja meditsiiniseadmed. Paljudes riikides on kasutusel sarnaselt Eestiga juurdehindluste piirmäärade süsteem, kuid tihti ei laiene see käsimüügi- või mittehüvitatavatele ravimitele. Paljud riigid kasutavad hindade määramisel teiste riikide võrdlushindasid.

Edasiste sammudena plaanib Sotsiaalministeerium algatada turuosapooltega arutelud hinnaregulatsiooni võimalike lahendusvalikute kaalumiseks. Põhjalikum töö muudatuste ettevalmistamise väljatöötamiskavatsusega on planeeritud 2024. aastasse.

Ravimite ja meditsiiniseadmete hinnaregulatsiooni analüüsi lõppraportit saab alla laadida siit (pdf, 4 mb)

 

• Suur osa ravimite ja meditsiiniseadmete rahalise kättesaadavuse ja hinnaregulatsiooniga seotud probleemidest on üle Euroopa sarnased, kuid kohalike iseärasustega ja on mõjutatud vahetute naaberriikide praktikatest.
• Võrdlusanalüüsist ei selgunud ühte kindlat terviksüsteemi, mida oleks hinnatud teistest oluliselt edukamaks ning mida võiks üle võtta Eestis.
• Leiti üksikuid meetmeid, mille kasutamist Eesti oludes võiks kaaluda, kaasates ravimite ja meditsiiniseadmete turu osapooli ja huvirühmi.
• Uuring annab tõenduspõhist materjali, et ette valmistada Eesti jaoks sobivaimat hinnaregulatsiooni väljatöötamiskava.

Sarnased artiklid