Nagu ikka kõiki häid asju, on Leedumaal Burbiškise nime kandvaid losse suisa kaks tükki. See lugu räägib neist nooremast ja idapoolsemast, sellest, mis ehitatud sai oma tänapäevase kuju 1853 ja mis asetseb Anykščiai vallas, Utena maakonnas.

Ümbruskond on siin maaliliselt ilus. Meenutab meie Võru- või Põlvamaad oma väikeste künklike mägede ja kurviliste teedega. Ega see väga kaugel ei asugi, Eesti lõunapiirist asub see piirkond umbes 4 sõidutunni kaugusel. Tallinna elanikud muidugi peavad rohkem pingutama ja jõuavad alles õhtupoole kohale. Arvestada tasub muidugi ka sellega, et Leedu metsade vahel on veel putukate elurikkus alles - iga paari minuti tagant potsatab keegi vastu tuuleklaasi ja klaasipesuvedelikku kulub palju.

Kui lähenete lossile, siis päevasel ajal tervitab teid inimkõrvadele võika kraaksatusega papagoi, kellest on saanud lossi sümbol. Kuid see papagoi oskab ka inimkeelt. „Labas,” ehk leedu keeles „Tere” ütleb ta pea kõigile lossi sisenejatele. Ka eestikeelse „Tere” saab ta pärast mitmekordset ette kordamist kordamist kätte.

Suurele linnule tundub see puur olevat natukene väike. Ka pole tal võimalust soovi korral pessa varjuda. Kuid – ilma puurita oleks ta kindlasti veel hullemas elukorras. Ja ma muidugi ei pretendeeri papagoitarkusele. Ööseks veeretatakse ta lossi fuajeesse.

Päeval on lossis lärmakas. Turiste käib siin palju ja nende sammud kajavad neogooti stiilis lossi vanades koridorides vastu. Siin on kombeks vaadata sisse ka suletud ustest, nii, et kui teil on võetud hotellituba, siis tasub uksed lukku panna. Vaid 5 € piletihinna eest pääsed lossi uudistama ja turistid naudivad seda täie raha eest, tehes arvukalt fotosid aadlipesaks kujundatud allkorrusel. Lossi renditakse välja ka pulmadeks. Ja ka filmivõtteid on siin ette tulnud.

Lossi saatus pole olnud väga keeruline. Iseseisva Leedu perioodil oli siin koos ühe katuse all kirik ja kool. Loe lossi ajaloost inglise keeles siit.

Kuid ega lossi möödunud aegade väljapanekust jää puudu nõukogude periood. Ühest ruumist leiab pinksilaua kõrvalt ka Lenini, fajansist pioneeri ja selleaegset kirjandust. Iseseisva Leedu ja nõukogude perioodi kestel oli siin lossis kool. Arusaadavalt ei jäänud sellise tegevuse juures suurt järgi lossi originaalsisustusest. Kõigi lossis viibivate esemete ajaloolises autentsuses ma kindlasti kahtlen kõvasti. Kuid tulemus on kindlasti silmaringi avaldav.

Lossi sisekujundaja, olgu kes ta ka ei oleks, on väga maitseka käega. Stiilne asjade väljapanek jätab mulje ajastuid kestnud luksusest. Kuid kui vaadata neid asju ükshaaval, saad aru, et kõik ei olegi nii arhailine, vaid kokku seatud hea maitsega hoolsalt valitud esemeist. Näiteks minu toa vannitoa vaip on pärit Maximast. Meil maksis ta 2.99 Ja kuna ta mahub täpselt meie lemmikloomapuuri põrandaks, siis seal ta ka on. Siin jätab ta keskkonda igati sobiva mulje ja ja sobib tuppa kui rusikas püksitaskusse.

Ööd on lossis vaiksed. Kogunisti nii vaiksed, et enda hingamine tundub lärmina. Akna võid julgelt lahti jätta. Katuse all endile elupaiga leidnud piiritajad hoolitsevad selle eest, et ükski putukas ööund segama ei jõuaks. Selline vaikus annab alust kummitusjuttude tekkeks, kuid tegelikult kummitusi siin kartma ei pea. 

Mind majutatakse ööbima kõige uhkemasse tuppa, kus omal ajal olla elutsenud pärishärra ise. Tuba kus ööbin, on kahtlemata kõige suurim neist, kus eales hotellides ööbinud olen. Kuid siin on ka kabeliks nimetatud ruum, kus laes säilinud originaalne neogooti stiilis tähistaevast kujutav laemaaling. Seinal suur krutsifiks, mis annab aimu, et ikkagi viibime katoliiklikul maal.  Vaata videost, milline see tuba välja näeb.

Mida teha Burkiškises?

Teha on siin nii mõndagi. Kümnekonna kilomeetri kaugusel on lähim suurem linn Anykščiai oma rikkalike võimalustega. Suvel saab kõndida puulatvadesse ulatuval teel või kihutada relssraudteel Kalita mäel. Eripalgelised muuseumid ja kitsarööpmeline raudtee kutsuvad endid avastama. Saad oma aega veeta inglimuuseumis ja imetleda Leedu kõige kõrgemate tornidega kirikut sealsamas kõrval. Saad kanuutada Šventoji jõel või matkata looduspargi tunnetusradadel.
 

Burbiškisest idas meelitab ennast avastama Rubikiai järv. See meenutab oma suuruselt ja maalilisuselt meie Pühajärve. Parima vaate järvele saad, kui tõused 15-meetri kõrgusesse Bijekiai mäele rajatud vaatetorni. Torn ei sobi kõrgusekartjatele ja kõrgeid kontsi armastavatele persoonidele. 

Järvele saab muidugi minna paadiga ja ilma paadita ujuma. Ilmselt elab seal veel nii mõnigi kala ja muidu on ka ilus olla. Sellel kuumal suvepäeval on aga veepeeglil silmata vaid üks äbarik kalapaat. Vaata vaadet Bijekai mäele rajatud vaatetornist, mis on nii leedulikult metalne.. 
 

Kogu see piirkond kuulub Anykščiai regionaalparki. See on midagi 15 486 hektaril asuvat, rahvuspargi moodi, mis hõlmab endas ka reservaati ja rangemaid kaitsealasid. Igatahes tundub kohalik loodus kaitstud olevat, kusagil piirkonnas ei märka lageraiet. Ehkki ka Leedu metsades on kuuskedele liiga tegemas üraskid, kasvavad siin suured metsad oma ürgses rahus. 
 

Lossi ümbritseb suur ja varjuline park, kellel suurust 28 hektarit. Mäest alla minnes leiad ülespaisutatud ojakese, kus saab ennast vette kasta. Pargis kohtud meeldivate skulptuuridega, kes annavad pargile mõnusa vanaaaegse ilme. Skulptuurid ei ole küll lossiga üheealised, vaid pärinevad ajast peale 2000daid. Kuid kogu pargiala pole tilgatumaks maha niidetud. Siin on jäetud kohta ka elurikkusele. Vaata videost, kuidas siristavad ritsikad lossipargis.

Nädalavahetuse puhkus veeta Leedus tundub küll kaugena ja võõrastavana. Kuid maastikud on meie omadega sarnased, inimesed räägivad ka vene keelt kui vaja, kindlasti aga ei kohta tee Eesti hindu ja haruharva kohtate mõnda eestlast.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta