Inimeste maailm on alati toiminud läbi lugude ja teeb seda siiani. Inimteadvus vajab mingit lugu, milles elatakse ja mis inimese elu sõna otseses mõttes koos hoiab. Kui lugu on sega­ne või poolik, siis kipub seda olema ka tege­lik elu. Tervikliku loota inimene otsibki pide­valt oma kohta siin maailmas ja tänapäeval teeme seda vist peaaegu kõik. Uus lugu on sündimas, tema piirjooned on näha, kuid ometi oleme sega­duses.

Pikkade traditsioonidega rahvastel on tavaliselt loomislugu, mis seletab ära maailma tekkimise ja inimese koha selles. Loomislugu on keskse täht­susega, seda esitatakse igal aastal mitu päeva kestvate pühade ajal ning see on saanud osaks iga inimese teadvusest. Sarnased lood on ka suurtel organiseerunud religioonidel. Aga milline on loomislugu kolmanda aastatuhande alguse Eesti ühiskonnas? Väga huvitav oleks seda me­too­diliselt uurida, aga hetkel pakun välja sõnu­mi huvides äärmuseni lihtsustatud lühiversiooni.

Juhuslikud olendid kõrvalisel planeedil? 

Alguses käis teadmata põhjustel suur pauk. Sel­lest tekkis universum, milles omakorda moodus­tusid tähed, galaktikad, mustad augud, planee­did, komeedid ja muu. Ühes kõrvalises galak­tikas, ühe kõrvalise tähe kolmandal planeedil tekkis juhuslikult elu. Elu arenes läbi mutat­sioo­nide, mis on oma olemuselt vead pärilikkust kand­vas DNAs. Osad vead osutusid juhuslikult kasulikuks ning kandusid edasi. Elu edasiviivaks jõuks oli looduslik valik, mis valis omavahel halas­tamatult konkureerivate olendite vahel välja elujõulisemaid. Ning vigade kuhjumise ja konku­rentsi tulemusel oleme jõudnud tänasesse päeva – inimeseni, kellel nagu polegi õiget kohta ega eesmärki sel kõrvalisel keskikka jõudnud planee­dil, mille vananev täht (Päike) mõne miljardi aasta pärast surnuks kõrvetab.

Sellises loos ei ole just meeldiv elada ning vähe­malt mind on pidevalt kummitanud mõte, et mida­gi on siin valesti või väga poolik. Asja uuri­des selgubki, et ka Lääne teaduse võtmes on loomislugu ehk evolutsiooniteooria hoopis rik­kam, inimelule rohkem mõtet, sihti ja innustust andev, ning eelkirjeldatud lugu peegeldab pigem 19. sajandi industriaalühiskonda, kus konkurentsi ja loodusliku valikuga põhjendati valitsevat tegelikkust.

Maaema Gaia kui elusolend teaduslikus mõttes

Võib-olla on küsimus elu tekkest üldse valesti ase­tatud? Briti füüsik James Lovelock uuris 1970ndatel Põhja-Ameerika Kosmoseagentuuri (NASA) tellimusel elu võimalikkust Marsil. Selleks pidi ta Marssi võrdlema Maaga ning ta märkas väga lihtsat, kuid olulist erinevust. Marsi atmos­fäär koosneb peamiselt süsihappegaasist ning on keemiliselt peaaegu inertne. Maa atmosfäär koosneb aga lämmastiku, hapniku, süsihappe­gaasi jt gaaside segust, mis poleks keemiliselt võimalik ilma gaaside tasakaalu väga täpselt regu­leeriva biosfäärita. Seega elu hoiab ise ülal endale soodsat keskkonda. Teiseks hoiab Maa püsivat temperatuuri nagu inimese keha. Sellised tunnused kuuluvad otseselt elu juurde ning üha enam tundub otstarbekana uurida Maad kui tervikut.

Mitmed mõjukad ülikoolid (nt Stanfordi ülikool USAs) on loonud enda juurde Maa-süsteemide (Earth-systems) teaduskonnad, mis tegelevad küll teises võtmes, aga sama asjaga kui paljude põlisrahvaste teadused Maast kui tervikust. Nen­de fakulteetide üheks oluliseks eesmärgiks on majanduse ja keskkonna koos käsitlemine. Elu­prot­sesse võib ju samuti vaadelda majanda­mise­na.

Niimoodi võib ka Maa võrdlemine inimkehaga osutuda kasulikuks planeedi mõistmisel. Näiteks võib ju olla, et praegune kliimamuutus on kui pala­vik, mis võitleb haigusega. Ainult mis on hai­gus – kas meie suures koguses kasvuhoonegaase tekitav eluviis? Kombineerides selliseid võrdlusi ja teaduslikke tulemusi võime oma mõistmises ja probleemide lahendamises hoopis sügavamale jõuda.

Bakterimaailma probleemid ja energiarevolutsioonid

Elu Maal on valdavalt arenenud vees. Maismaal oleme olnud ainult pool miljardit aastat kogu 4,5 miljardist aastast. Kui võrrelda Maa ajalugu ühe ööpäevaga, siis tulime veest välja alles kella poole kümne paiku õhtul. Ning elu ajalugu on suures osas bakterite kirjutatud – sõna otseses mõttes meie rakkude püsistruktuuridesse. Bakte­rid olid Maa ainuvalitsejad ligi kaks miljardit aas­tat ning paljuski on nad seda ka praegu. Näiteks on kõigi meie kehades bakterirakke umbes küm­me korda rohkem kui inimkeha rakke. Tekib küsi­mus, kes me siis õigupoolest oleme ja kelle vastu me baktereid vaenlaseks pidades tegelikult võit­le­me? 

Esimesed bakterid olid tõenäoselt kääritajad, kes sõid rammusat ürgsuppi, mille sees nad ookea­nides elasid. Kääritamine pole aga energeetiliselt eriti efektiivne, kuna lõpp-produkt, nt alkohol sisaldab veel palju energiat, nagu me kõik tea­me. Rammusas supis pole efektiivsus oluline, aga supp muutus tasapisi lahjemaks. Nälg on teata­vasti leidlikkuse ema. Nii leiutaski osa baktereid uue energiamuundamise viisi, võttes kasutusele küllusliku allika – päikeseenergia. See mehha­nism toimib tänaseni kõigis fotosünteesivates rak­kudes, meile nähtavalt eelkõige rohelistes taimedes. 

Päikeseenergia kasutuselevõtt tekitas aga sarna­selt tänapäeva kasvuhoonegaasidega tohutu prob­leemi – hapnikureostuse, sest fotosünteesi tulemusel eraldub hapnik. See on aga ülimalt reaktiivne aine ning kui hapniku osarõhk oleks atmosfääris praegusest 21% umbes poole võrra kõrgem, süttiks kõik, kaasa arvatud märg rohi. Elu oli oma leidliku lahendusega tekitanud uue globaalprobleemi. 

Aga seesama elu leidis järgmise suurepärase lahenduse, mille vilju kasutame eranditult kõik tänase päevani. Nimelt tekkis hingamine kui kolmas energiamuundamise viis – hapniku kasutamine suurte molekulide lõhustamiseks ning sellest vabaneva energia kasutamine enda tarbeks. Seda teevad kõik meie keha rakud igal hetkel. Tollal oli see aga revolutsiooniline, sest ühe hoobiga lahendati hapnikureostuse probleem ning loodi uus ja väga efektiivne energiakasutus. Sellest ajast pärineb ka gaaside tasakaal Maa atmosfääris. Need kolm energiamuundamise mehhanismi on elu aluseks siiani.

Tänapäevane reostus ei ole elule Maal ilmselt täiesti uudne probleem, kuigi oleme loonud hulga keemilisi ühendeid, millega elu pole varem kokku puutunud. Elu tervikuna lahendab selle probleemi kindlasti. Ent küsimuseks on, millise hinnaga; ja kas meie inimestena oleme osa probleemist, osa lahendusest või osa mõlemast. Viimasel juhul on meil lootust oma lugu ise edasi rääkida, selmet seda jutustavad tulevikus teised - näiteks delfiinidest evolutsiooniteoreetikud.

Oleme olemas tänu bakterite koostööle 

Hingamise leiutamine külvas aga juba uue kul­tuurirevolutsiooni seemned. Kuna hingamine on energia muundamisel ääretult efektiivne, siis hingavad bakterid ehk aeroobid said kasutada igasuguseid orgaanilisi molekule toiduna. Ilmselt avastasid nad kiirelt, et väga maitsvaks ja ram­musaks toiduks on kääritajad, kes on neist ligi tuhat korda suuremad. Poe aga kääritaja sisse ja lase hea maitsta! Viimastele selline kor­raldus kahtlemata ei meeldinud ning uus ilmasõda oli alanud. 

Mingil hetkel, mida me võiksime oma teise sün­nipäevana tähistada, jõudsid vaenupooled aga läbirääkimisteks ühise laua taha ja selle tulemusel sündis kooselusüsteem, mille tunnistajaks on iga rakk meie kehas (muidugi bakterid välja arvatud). Nimelt lepiti kokku selles, et hingajad lähevad alaliselt kääritajate sisse elama ning hakkavad neid energiaga varustama. Vastutasuks saavad hingajad kääritajatelt valmistoitu. Selle kokku­leppe tulemusena on igas päristuumses (euka­rüoot­ses) rakus väikesed jõujaamad ehk mito­kondrid, kes ongi kunagiste hingajate otsesed järeltulijad. Selle tunnistajaks on mitokondrite oma DNA, mis erineb rakutuumas olevast ja sarnaneb pigem vabalt elavate aeroobsete bak­terite DNAle. Sellist kooselu kirjeldava endo­sümbioosi teooria on esitanud USA bioloog Lynn Margulis.

Konfliktist koostööni – elu ajaloos korduv arenguspiraal

Evolutsioonis kordub spiraal, mis annab tugevaid vihjeid tänapäeva ühiskonnale. Päristuumse raku teke on väga ilmekas näide arenguspiraalist: algne ühtsus, eristumine, pinged, konflikt, läbirääkimised, kooselu, ühtsus uuel tasandil. Me näeme seda kordumas ökosüsteemides, liikide vahel ja ka inimühiskonnas. 

Olles loodetavasti varsti läbimas globaalsete konfliktide ja globaalse konkurentsi faasi, on inimkonnal selge evolutsiooniline surve suurendada koostööd nii omavahel kui teiste elusolendite ja kogu planeediga, et lõpuks leida meile kõigile sobiv ja jätkusuutlik kooselu vorm. 

Koostööseaduse ilmekaks näiteks on jällegi meie enda keha, mille rakud ja organid toimivad terves kehas suurepärases tasakaalus. Kui mõni neist domineerima hakkab, on midagi juba väga kor­rast ära. Kas me kujutaks ette olukorda, et süda ühel päeval hakkab teistele organitele verd müü­ma? Või maks teatab, et tema on kõige tähtsam ning kõik ressursid tuleb talle loovu­tada? 

Elisabet Sahtourise jutustatud loo järgi on konku­rentsi-inimkond muutumas koostöö-inimkonnaks, kes on tasakaalus nii iseenda kui muu elavaga meie planeedil. Kuigi ka see on vaid üks lugu palju­de seast, annab ta ehk rohkem lootust ja mõtet kui alguses kirjeldatu. Ja mingis loos me elame niikuinii, tahame seda või ei. Nii et - algu­ses oli… lugu.

________________________

Vaata lisaks Eesti Ökokogukondade Ühenduse ajakirja"Kogukonnad".

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta