Elutee ristmikult viivad teed alati mitmele poole. Sinna sattusin siis, kui teed ja ristmikku enda jaoks otsima hakkasin. Kauni romantilise nimega Põhja-Eesti küla Viitna saigi otsituks.

Männimetsade vahel kõndides jõudsin ikka just sinna välja, kus rahvuspargi kontor ja motell järvekaldal. Külake, mis minu elus vahepeatuseks sai, on suure kõrtsi ja väheste majadega. Kõigile neile inimestele seal ütlesin ma tere ja teen seda siiamaani.

Ning rohkem selliseid külasid mul hingekirjas ei olegi, kus kõik mind teavad. Külakäija sündis minust ammustel aegadel, see, kes mind senini pole maha jätnud ja kes ikka ja jälle tähtsale teederistmikule tagasi jõuab. Külajutud kaasas, ootan kõrtsi lasipuu ees vahel ekskursioonigruppe ja hingan just seal oma lemmikküla head hõngu.

Seda aroomi, mille moodustavad kõik see, mis sellest külast küla teevad ja kus puudu on vaid üks Viitnakäija, kes külahingust ikka ja jälle hoomamas vahel käib.

Viitna, 1990...

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta