Hajaasustusega külas ehk traditsioonilises maakogukonnas elades ei saa hobuseta hakkama. Tänaseks on aga hobune-sõiduk praktiliselt välja surnud liik. Progressiusku maalane vahetas säästva hobuse saastava hobujõududega liikumisvahendi vastu. Nüüd otsime taas säästvaid liikumisviise. 

Kõigil maalastel on rattad all, sest ilma ei tee maal midagi – vahemaad suured ja ühistransport nöögib. Kui vanaemad peavad lõunal linna arstile minema või sätivad õhtul kontserdile, siis bussiga koju tagasi enam ei saa. Võtku telk ühes või kutsugu autojuht vastu. Omavalitsused võiksid ju eakatakso käima panna, et anda vanaemadele elamisväärne liikumisvanadus. Kõik taandub rahale. 

Meie ka roolime nagu jaksame. Hommikul kooli sõites korjame teeäärseid liikujaid peale, naaberküla lapsi, vahel ka naabritädi või mõne võõra hääletaja. Meie pere lapsed käivad Rosma waldorfkoolis ja -lasteaias, mis asub Haanja kodust ca 45 km kaugusel. Sõitmist jagub, ent samaväärset kooli lähemal ei leidu. Võrust Põlvasse sõitjaid on hommikul teisigi, kuid koolibussi pole lihtne käima panna – ükski omavalitsus ei tunne, et teise piiridesse jääv kool või teisest maakonnast sõitvad lapsed-õpetajad kuuluksid nende jahimaadele. Nõnda üritame sõidurõõmu taltsutada ise kodanikualgatuse korras, komplekteerime autosid ja roolikeerajaid ning proovime jõuda kulude jagamiseni, et muuta sõitmine optimaalsemaks. 

Säästlikkuse pärast oleme pead halliks mõelnud, mõni ka kiilaks. Üritame ikka võimalikult ökonoomselt hakkama saada, ent liikumist on nii meil kui paljudel teistel maalastel piisavalt. Meie ökoloogiline jalajälg ei ole tänu sellele kiita... Seepärast muutub üha olulisemaks, millised autod teedel liiguvad: kui vähe kütust kulutavad ja CO2 heitmeid õhku paiskavad. Võimsate mootoritega autode aeg hakkab ümber saama, varsti ka fossiilseid kütuseid kasutavate sõidukite aeg. Suured autofirmad võistlevad autonäitustel, kes on kõige rohelisem. Järgmisesse-ülejärgmisesse aastasse lubatud elektriautode turuletulek võiks säästva liiklemise osas tuua uue läbimurde. 

Veel Tallinnas elades mõtlesin hommikuti autoga äärelinnast tööle sõites korduvalt, et auto on tühi - võiks kedagi tee äärest peale võtta. Aga kuidas sa jääd bussipeatuses seisma ja kutsud võhivõõraid peale. Kord ummikus istudes tekkis uitmõte, et võiks luua mingi portaali, mis viib kokku kõik hommikused keskusesse liikujad: reastab vabatahtlikud autojuhid, kes on valmis autota liikujaid peale võtma. Võiks tekkida selline turvaline veebikeskkond, kus saab nii juhid kui sõitjad identifitseerida, marsruute valida, end sõidule registreerida jne. Heategev kodanikualagatus, natuke nagu äsja uksed avanud Õnnepank. Uitmõtteks see toona jäigi, enne jõudsime linnast maale kolida. Äkki keegi teine teeb teoks.  

Suures linnas võiks sellisest vabatahtlikust sõitja-süsteemist isegi asja saada – inimesed muutuvad üha avatumaks ja hoolivamaks. Ise küll jätaks auto koju ja istuks naabrimehe peale, seltsis segasem. Ja hommikuses ummikus ka kohe üks auto vähem. Kes on aga maalt ja hobusega, see vaadaku ise. Maal peab oma hobuse ja oma liikumistega pigem ise hakkama saama. Hobuse, auto või traktori jagamine ehk kogukondliku mõtteviisi taasleidmine võtab veel aega.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta