Riigikogu liige Toomas Trapido ja Bioneeri toimetaja Katrin Jõgisaar rääkisid säästmise ja eksiarvamuste teemadel. Tegemist on pika intervjuu viimase teemavalikuga. Bioneer on juba avaldanud intervjuud, kus Toomas Trapido räägib naftatipu ja ökokogukondade teemadel. Viited intervjuu varasematele osadele leiate loo lõpust.

Kas sa räägiksid mõnest isiklikust säästuharjumusest?

See on hea küsimus. Kui aus olla, siis peamine peaks olema transpordiga säästmise teema. Sellega ei ole ma kuigi kaugele jõudnud. Ma olen üritanud sõita rohkem jalgrattaga. Olen praktiseerinud ka auto jagamist, mis vähendab auto poolt tekitatud keskkonnamõjusid.

Üritan säästa igapäevastes toimingutes. Ma olen mõelnud palju ka kõikvõimalike voldikute peale. Minu meelest on need üsna mõttetud, sest suurem osa neist rändavad lõpuks ikkagi prügikasti.

Katsetan ka permakultuuri vallas. Nimelt olen teinud oma maja taha väikese aiakese, kus kasvatan maasikaid, kapsaid ja salatit. Majaelanikud tunnevad aia vastu suurt huvi ja see tekitab hoopis teistlaadse suhtumise asjadesse. Aia edenemisele aidatakse kaasa - üks toob mulda ja teine kastab.

Selliseid asju siis olengi proovinud teha.

Inimesed eeldavad sõna „öko“ peale, et see on väga kallis. Kuidas sina sellesse suhtud?

See on järjekordne müüt. Kui minna meie intervjuus veidi tagasi ja meenutada leinast üle saamise etappe, mida kirjeldas Elizabeth Kübler Ross, siis selline arvamus on puhas näide eituse faasist. Arvan, et selline inimene ei soovi teemast rääkida ja leiab selleks põhjenduse. Kui inimest siiski teema huvitab, siis ta hakkab seda asja uurima. On olemas ka kalli hinnaga ökoasju, aga kui uurida ja otsida, siis leiab ka mõistliku hinnaga tooteid. See tekitab lisamuresid. Kui ökotoitu oleks rohkem müügil, siis oleks selle kätte saamine palju kergem ja seda tarbitaks samuti rohkem. Talunik vajab ka kindlust, et ta saab oma saagi mõistliku hinna eest maha müüa.

Kas sa usud, et kui nõudlus ja pakkumine on tasakaalus, siis läheb ökotoit soodsamaks?

Jah, kindlasti. Olen kindel, et kui inimesed sööksid vastavalt oma vajadustele, polekski see nii kallis. Sageli inimesed söövad stressist või muudest psühholoogilistest põhjustest tingituna rohkem kui vaja. Kui inimene elab täisväärtuslikku elu, siis ta toiduvajadused on üsna väikesed.

Lihtsa arvutuse saab teha kartulikogustega. Üks inimene sööb päevas umbes 300g kartulit. See teeb kilo kartuleid 3 päeva peale, 100 kilo aasta peale. Ega igapäevane kartuli söömine ka päris mõistlik ei ole. Kui 100kg kartulit kasvatada omas aias, siis teeb see oma 10x10m põllumaad. See ei ole väga keeruline. Kui kõikide pereliikmete kohta 10X10m lapi jagu kartulit kasvatada, siis saab pere vajadused kaetud. Nii saab seda toitu endale odavamalt tekitada.

Sageli arvatakse, et ökokogukond tähendab enam-vähem sama mis ususekt. On see nii?

See on jälle üks müüt. Siin kehtib sama loogika nagu „öko on kallis“ teema juures. Kui inimene ei soovi sellest teemast rääkida, siis ta võrdleb seda ususektida. See on eitamise faasi osa. Kõigepealt võib sellelt inimeselt küsida, mida ta selle sõna all mõtleb ja siis asi lahti seletada. See ei ole ususekt ja inimestel pole pimedat usku, inimestel pole nn „silmaklappe“ peas.

Kuna ökoteemasid ei seletata nii palju lahti nagu näiteks seletatakse poliitikat ja majandust, siis siin näen ma Bioneeril head võimalust inimestele seletamise osas abiks olla. Müüdid tekivadki siis, kui inimesed ei tea, aga arvavad.

Kui inimene kasvõi 5 minutit kuulab, mida sa talle räägid, siis on juba võimalik mõned teemad lahti rääkida.

Tänapäeval ju räägitakse uuest rohelisest religioonist. Mis sa sellest teooriast arvad?

Ausalt öeldes olekski hea, kui selline asi olemas oleks.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta