Bioneer toob oma lugejateni loo ajakirja Kirikiri toimetaja Ivar Tamme isiklikust visioonist seoses rohelise maailmavaatega. Artikkel on kirjutatud aastal 2004. Te küsite, miks me avaldame nii ammuse artikli. Põhjus on lihtne – aastatega ei ole lugu kaotanud oma aktuaalsust. See pakub võimalust näha läbitud arengut.  On hea lugeda tollast arvamust ja teha omi järeldusi tänase päeva põhjal.

Keskkonda loodetakse päästa ja parandada uute ja paremate teadmiste abil. See tee võib aga põhimõtteliselt ummikuks osutuda. On tagurlasi, kes väidavad, et informatsioonikoguse kontrollimatu kasv võib olla isegi üheks reostuse vormiks.

Kui arutleda teadmiste kumulatiivsuse üle, siis selgemalt paistab silma just tehnoloogiline areng, ehk siis kõvade teaduste rida, humanitaarias pole info lisandumine nii selge. Parafraseerides Richard Rorty kuulsat väidet võib seal tegemist olla mimikriga, lihtsalt teeseldakse info lisandumist. Kui eeldatakse mingit vundamenti, näiteks pühakirja, on võimalik aina lisada tõlgendusi, eksegeese, usupuhastusi - tegevus, mis vundamendi puudumise korral, ehk siis postmodernismis, omandab hoopis teistsuguse tähenduse.

Ökoloogiliselt võttes tunduvad teoloogia või feministlik kirjandusteadus tehnokraatiast ohutumana. Sellisel juhul on humanitaarteadused pigem kanal, kuhu üleliigselt vohavat mõistust suunata. Metafüüsika suudab looduskeskkonda otseselt siiski vähem kahjustada kui tuumafüüsika, isegi kui nad mingist tasemest alates hakkavad samastuma.

Varjatult olen siin mängu toonud võimaluse, et aju areng on evolutsiooni kõrvalsaadus, põhimõtteliselt on lugu sama, mis paabulinnu sabaga: võimsam aju on seksuaalse külgetõmbe suurendajaks. Mehhanism võib olla sama, mis arvatakse peituvat uhkemate sarvede, kirevama saba, valjema hääle taga: kahandada silmatorkavate omadustega indiviidi ellujäämisšansse, demonstreerimaks võimalikule partnerile enda geenide elujõulisust, mis suudavad elus püsida ka ohtlikus pakendis.

Sellisel juhul on memeetiline evolutsioon lihtsalt geneetilise kontrolli alt pääsenud. Liiga võimsaks arenenud tunnust ei suudeta enam pidurdada... Või siiski? Kas semiootika on kaitseventiil geneetika vastu? Ja kui, siis kas ka piisav?

Maale lähemale tulles, kuid siiski samal maailmapäästmise lainel püsides, on praegu päevakorras võimalik “roheline revolutsioon” Eestis. Ehk siis paljulubav 2007-s (lugu on pärit aastast 2004 – toimetaja) aasta, nagu sellest kirjutab Marek Strandberg  Paljulubav 2007-s aasta: “Pro Natura on organisatsioon, millega liitujad respekteerivad ühte olulist põhimõtet: inimene on vaid üks liik paljude hulgast ja johtuvalt peab ta ka oma käitumist nii majandades kui kultuuri edendades piirama ja korrigeerima. Tegemist on samas nii uute piiridega kui ka uute võimalustega. Pro Natura on otsedemokraatiat propageeriv ja sellest lähtuv organisatsioon.” Lühidalt on see Strandbergi kava uue roheliste liikumise loomiseks.

Väide, et inimene on üks liik paljude seast, viitabki süvaökoloogiale. Selle tuntuim esindaja Arne Naess oli aga selgel seisukohal, et põhi-ideid pole vaja liiga selgelt defineerida. Ja seda just sellepärast, et massiliikumine, mis üheltpoolt on vajalik nende põhimõtete ellurakendamiseks, on teisalt nende mõistmiseks võimetu. Rakendub ühisosa reegel, valitsema pääseb keti nõrgim lüli, mis teadagi suudab mõelda ja tunnetada väga piiratud ulatuses.

Religioosset valgustust ei saa peale sundida ega kuidagi vägisi välja pigistada. Süvaökoloogiline mõtlemine on aga “kvaasi”(?) religioosne. (Kasulik on lugeda näiteks Kalevi Kulli süvaökoloogia Eesti varianti Süvaökoloogia põhimõtted ökosemiootilisel alusel. Ilma vaimse äratundmiseta on tegemist kogumi tühjade väidetega. Ja see tee on ajaloos lõpmata arv kordi käidud. Massiliikumisena suudetakse väärt ideed hämmastavasse perversiooni viia.

Rohelisel mõtlemisel on endalgi muljetavaldav minevik: sotsiaaldarvinism, natslik ökoloogia (Ernst Haeckelist Himmleri Endlösungini polegi kuigi pikk maa), ökofašism jne., jne.

Üks asi on tsiteerida saladuslik nägu ees Julius Evolat või René Guénoni, rääkida konservatiivsest revolutsioonist, memeetilisest evolutsioonist, minu poolest kasvõi Ernst Haeckeli sotsioloogia-alastest ideedest, teine aga kogu kaasneva ellurakendamine.

Ja mis puutub otsedemokraatiasse, siis eks me kõik ole kuulnud sellest, et 10 000 kirjutusmasina taga istuvat ahvi kirjutavad uue Piibli või Shakespeare’i kogutud teosed.
Nõus, aga seda ainult siis, kui käepärast on lõpmatult aega.
Lühemaajalises perspektiivis on see ikkagi küsitav tee. Digitaalse otsedemokraatiaga võib tutvuda ka võrguaadressidel delfi.ee või rate.ee.

Kui Marek Strandberg ja ta mõttekaaslased suudavad Pro Natura organiseerida, siis ei seostu see liikumine praeguse Eesti suundumusi arvestades tõenäoliselt mitte biosemiootik Uexkülliga, vaid meie teise kuulsa kaasmaalase Alfred Rosenbergiga. Ja seda me just muidugi vajame, nii imagoloogiliselt kui poliitiliselt, kohe hädasti.

Uue liikumisega liituks tõenäoliselt äärmuslasi nii vasemalt kui paremalt, idealiste ja murelikke asjatundjaid, suur hulk poliitikutes pettunuid, kes loodavad midagi ja lihtsalt üldiste suundumustega kaasajooksikuid. Piisav osa ühiskonnast, et käivituks mingi “roheline revolutsioon”, tegelikult polegi vahet, kas luuakse Pro Natura (liiga selge paralleel Res Publicaga hakkab vististi segama, aga võibolla ei hakka ka) või tõstavad tungla sotsid või rahvaliitlased. Keskkond saab uue valitsuse märksõnaks.

Kaheksa kuu kuni pooleteise aasta möödudes on aga selge, et poliitiline plära on jäänud pläraks, roheliste majandusprojektide sildi all läbiviidud maksupettused ja utoopiad on tekitanud riigile miljoneid kahju ja rahvas on poliitikast võõrandunud. Nüüd siis ka keskkonnakaitsest. Lõpptulemusena lõikab ainukesena olukorrast - nagu alati - Reformierakond.

Põhimõtteliselt on võimalik skeem sarnane sellele, kuidas Edgar Savisaar on suutnud Eestis vasakpoolsust rüvetada.

Aga siiski on võimalik ka plaan B. Mis põhineb kahel lihtsal eeldusel:

-  1) keskkonnakaitse on võimatu kohalikku elanikkonda kaasamata, sest muidu on tulemuseks sissisõda (kuulsaim juhtum on Robin Hoodi tüli Nottinghami šerifiga hirvede küttimise küsimuses).

-  2) millegi saavutamiseks on vaja häid, teostatavaid ideid ja palju ressurssi.

Hea idee on Eesti rahvuspark Eestimaa rahvuspark (kasutan siin Kalevi Kulli ideed), mille sissejuhatuseks võiks olla Natura 2000, palju ressurssi on Euroopa Liit ja kohaliku elanikkonna kaasamiseks pole vaja mitte otsedemokraatiat, vaid häid poliitikuid. Eestis on ainult üks tõeliselt efektiivne partei - endiste karjäärikommunistide liikumine Reformierakond.

Kui nüüd keegi arvab, et võib tekkida maailmavaatelisi probleeme, siis mõeldagu sellele, et reformarite maailmavaade on kasum. Kasum on aga ettevõtte omanike tulu, mis jääb järele, kui toodetud kaupade ja teenuste koguväärtusest on kõik muud tulud (palgad, üür ja intressid) maha arvestatud. Kui makstakse selle eest, et midagi ei tehta, on ka kasum tohutu. (Kes ei usu, võiks ära käia Põhja-Norras ja vaadata, kuidas saamid seal tööd teevad vaid igavuse peletamiseks, ja kuna raha on vaja kuhugi panna, siis iga aasta uue auto ostavad.)

Rahvale peaks sobima võimalus ühendada meeldiv (laisklemine, või viisakamalt öeldes madala intensiivsusega elustiil), eetiline (seda ökoloogia ju on) ja kasulik (raha).

Igaüks saaks teha, mida õige eestlase süda ihaldab: põllundusfanaatikud mahedalt põldu harida (üldse on mõistlikum toetusi maksta pigem reostust tekitavast ületootmisest hoidumise eest), rahvuslased saavad hea ettekäände, et immigrante eemale hoida (see oleks ka ainus viis, sest loodukaitse kaalub kindlalt üles ksenofoobiasüüdistused), kõvasti läheb vaja ka ametnikke - looduskaitsefunktsionääre, relvastatud inspektoreid (mõned neist võivad ju aeg-ajalt NATO missioonidel käia, kui soovivad), rahvaluulekogujaid, metsamehi jne. jne. Ühesõnaga, oma nišši võiks leida iga eestlane.

Rahvusvahelise tähtsusega kaitseala kaitsmine pole aga mitte ainult üleeuroopalise, vaid koguni üleilmse tähtsusega. Tegelikult oleks kogu või vähemalt ülekaalukalt suure osa Eesti alast kaitsealaks muutmine globaliseerumise tingimustes üks mõistlikemaid mõtteid.

Ja ongi Eesti Nokia leitud. 

Viide: Artikkel on ilmunud ajakirjas Kirikiri 2004.aasta 11.oktoobril.

Sarnased artiklid