Selles pealtnäha väikeses kevades oli siiski midagi ka peidus. Väiksed kolamised iseenda kunagise kevade maadel tõid kaugelt Setumaalt tagasitulnule väiksed leidmise pisarad silma. Tühjalt seisva naabermaja õue peal tuli ka kunagise naabrinaise kevad meelde.

Küüniseinal seisid ikka veel naelutatuna minu enda tehtud linnupesakastid, mis naabrid mult kunagi küsisid. Ajahammas oli neid vanemaks teinud, aga alles olid nad ikka ja pisaradki läksid mul suuremaks neid jälle nähes, neid peale 12 aastast vaheaega.

Maja teisel korrusel oli seinas auguke. Justkui loodud kellegi jaoks sisse ja välja käima. Ja minu sahisevad sammud möödunudaastases kulus tõid tuuletallaja uudistavad silmad auguservale uudistama.

Leidmine oli uut kevadet väärt ja tallaja koduks saanud majapööning tõi mind hiljemgi sinna tagasi. See väike pistrik ongi vanade hoonete ja mahajäetud varesepesade elanik. Majapööningu kodust sirgus jaanipäevaks neli noort tuuletallajat. Minu pisarad olid sellest veelgi suuremad ja tagasituleja kolamised said jälle uut hoogu juurde.

Neeruti, mai, 1999.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta