Esimest korda satun ma Laukasoo vaikusse talvel. Varem võis kuulda erinevad loodushääli, kuid sõnatuks muutusin siis, olime esmakordselt talviselt külmas rabavaikuses.
- Marek Vahula lood
- Blogi "Marek Vahula lood"
- 3. oktoober 2014
- Pildistas Janek Jõgisaar, Bioneer.ee
Sõnatu vaikus lõppes, kui leidsin lumelt mustakarvalise päevakoera. Vist külmavõetud, arvasin oma uuest sõbrast, kui ta tikutoosi panin ja toosi seljakotti peitsin. Minu uus kaaslane oli mulle matkal sõbra eest ning tundus uus ja huvitav.
Kuidas ta siia lumele sai, küsin endalt. Võib-olla pudenes männioksa pealt, vastan endale, sest rohkem küsijaid ja vastajaid ei olnudki ühes.
Terve tolle päeva rabakäik läks vaikuse tähe all. Mida kõike ma sealt veel leidsin, ununes pea, sest seljakotis tikutoosis oli mul nüüd must keskmist kasvu päevakoer.
Selle leidmine talvel tegi mind justkui ära. Justkui uus mees jõudsin matkamajja ja asetasin vaikse musta karvase sõbra toalauale. See olend püsis paigal ja ei näidanud elumärke.
Mulle tundus see kummaline ja vajusin väsinult unne. Kolm tundi hiljem silmi avades oli minu sõber päevakoer laua pealt kadunud. Leidsin ta toanurgast, ta liigutas end. Elluärganud päevakoerast sai mulle veel suurem sõber.
Selline, kes end liigutab ja kuhugi minna soovib, ilmselt oma rabaavaruste juurde tagasi. Sinna, kuhu soovin jõuda minagi. Nõnda arutlesin päevakoera lugu kirja pannes.
Lugu päevakoerast, kes ellu ärkas ja kes mulle suureks sõbraks sai ning kelle ma rabast kaasa võtsin.
12.01.1991.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
