Sellel päeval sadas mitmeid kordi vihma. Setumaa, kus ma rändasin, oli märg ja läbivettinud. Paljud tundsid vihmast rõõmu, sest enne oli olnud pikalt kuiv ja maapind üha enam läbi kuivanud. Ma panin mõttes igale vihmahoole nime.

Üle sööditüki hargnes väike tee. See kulges läbi kuusiku ja lõppes maanteega ristudes. Kõndisin üksi, tundes rõõmu metsast, vihmast ja teest.

Haavikuemand tuli aeglasel käigul, just nagu mõnes anekdoodis. Ta tegi aeg-ajalt peatusi ja maitses rohuliblesid. Jõudnud maanteeni, keeras jänes otsa ringi ja vaatas jälle metsa poole. Nagu oleks tal midagi mõttes, sest ikka ja jälle ta peatus, justkui enesega aru pidades.

Kõndisin aeglasel käigul tagapool ja mõistsin jänese soovi. Ta tahtis süüa ja ei soovinud minna tee pealt märja rohu sisse. Vahetevahel haaras loom käigu pealt mõne rohututi, kuid tee pealt metsa ei keeranud. Niimoodi jõudis ta teeni ja keeras tagasi metsaveerele. Mina liikusin vaikselt tema kannul nagu suvevari.

Vihm pidada inimest targemaks tegema. Küllap ta tegi seda ka jänesega, kes küll süüa tahtis, kuid seda ilma rohus märjaks saamata.

Ja nagu see jänesega veedetud pooltund näitas, mõlemad soovid tal ka täitusid. Jänes sai oma kõhu täis ja jäi ise kuivaks. Mina sain ühe huvitava kogemuse võrra targemaks ja hakkasin ootama järgmist vihma, kellele nime panna.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta