Eelmise aasta suve keskpaigast kuni hilise sügiseni Põõsaspea neemel toimunud rändevaatluste käigus loendati 2,13 miljonit veelindu. Põõsaspea rändeandmed annavad ainulaadset teavet populatsioonide kohta, mida mujalt Euroopas koguda ei ole võimalik. Esmakordselt hinnati ka 16 arktilise veelinnuliigi pesitsusedukust.
Eelmise aasta suve keskpaigast kuni hilise sügiseni Põõsaspea neemel toimunud rändevaatluste käigus loendati 2,13 miljonit veelindu. Põõsaspea rändeandmed annavad ainulaadset teavet populatsioonide kohta, mida mujalt Euroopas koguda ei ole võimalik. Esmakordselt hinnati ka 16 arktilise veelinnuliigi pesitsusedukust.
- Bioneeri uudised
- Keskkonnaamet
- 29. aprill 2010
Kõige arvukamateks ränduriteks olid läinud hooajal mustvaeras (790 tuhat isendit), aul (315 tuhat isendit), valgepõsk-lagle (165 tuhat isendit) ja mustlagle (101 tuhat isendit), kelle pesitsusalad ulatuvad Eestist 2000-3000km idasse Jamali ja Taimõri poolsaareni.
Mustvaeraste arvukus on võrrelduna 2004. a suurenenud, aulide arvukus aga väheneb. Võrreldes 2001. aastaga loendati neid linde 2004. aastal poole võrra ja möödunud aastal ligi kahe kolmandiku võrra vähem.
Valgepõsk-lagle käekäik on heal järjel, kuid mustlaglede arvukusega ei olda rahul. Mustlaglede üldsumma ületas mullu 2004. aasta oma ja noorte lindude osakaal (pisut üle 6%) katab küll vanalindude looduslikku suremust, kuid ei kata mitmetes Euroopa maades jahipidamisest tulenevat kogusuremust (15%). Keskmine aastane jahisaak on Euroopas selgelt suurem kui Põõsaspeal täheldatud noorte lindude osakaal.
Noorte punakurk-kauride osakaal oli märgatavalt väiksem (9,5%) kui samaealistel järvekauridel (16%). Mustvaera noorlindude osakaal oli pea olematu (0,9%), tõmmuvaeral oli see aga 6% mis on aga sellegi poolest kesine.
Põõsaspeast möödalendavad linnud suunduvad talvituma peamiselt Läänemere kesk- ja lõunaossa, Taani väinadesse, Waddeni merele ning mujale Põhjamere ümbrusse. Kurvitsalised ja tiirud suunduvad Lääne- ja Lõuna-Aafrika rannikule.
Põõsaspea neeme olulisusest arktiliste veelindude loenduskohana teati juba 1950ndatel aastatel, mil professor Eerik Kumari korraldamisel toimusid veelindude rändevaatlused enam kui 30 vaatluspunktis Läänemere ja Valgemere ümber. 2004. a korraldas pika rändevaatluse Soome linnuvaatlejate ühing Viron Lintuseura. Selle rändevaatluskoha teeb eriliseks see, et lisaks suurele rändurite koguarvule mööduvad linnud ka väga lähedalt, nii et paljude liikide isendite puhul saab määrata sugu ja vanust. Soome lahe põhjarannikult näiteks ei kogune praktiliselt mingit teavet vastavate näitajate kohta.
Põõsaspeal tehtud vaatlused annavad hea võimaluse täiendada arktiliste veelindude kohta käivaid teadmisi foorumis, mis käsitleb maailma linnuliikide ohustatust.
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
