Pruugib lapsel vaid köhida, kui tormame teda tablettide ja taimeteedega ravima. Mis puutub aga lapse närvidesse, siis eeldame miskipärast, et need on kindlasti korras. Aga kas ikka on?

Kõik saab alguse juba väikelapseeast. Miks laps nii palju nutab? Seda seletatakse lihtsalt jonnaka iseloomuga. Tegelikult aga nutab ta täiesti objektiivsetel põhjustel. Võib-olla hoolitsetakse tema eest valesti, võib-olla on ta füüsiliselt või siis hoopis psüühiliselt haige.

See, mida meie kutsume halvaks iseloomuks, tähendab enamasti, et inimene kannatab neuroosi all. Kahjuks pole laste närvide kohta käiv statistika kuigi lohutav: rohkem kui pooltele kooliõpilastele võiks panna diagnoosiks närvihäired. Seda juhul, kui nende laste vanematele tuleks pähe minna nendega arsti juurde.

Kahjuks pöördutakse polikliinikusse juba päris käestlastud juhtumite puhul.

Millest see tuleb?

Tavaliselt öeldakse: „Ta on meil närviline.” Tegelikult võib selle all mõista mida iganes. Haiguste nimekiri, mille sümptomiks võib olla närvilisus, pole mitte ainult pikk, vaid ka mitmekesine. Kõrvalekalded võivad olla kaasasündinud, kuid neid võivad põhjustada ka rasked üleelamised või vale kasvatus. Kahjustatud võivad olla teatavad ajupiirkonnad, aga ka närvisüsteem või psüühika tervikuna.

Samas on haigestumise sümptomid sageli ühed ja samad, seetõttu saab tõelise põhjuse välja selgitada üksnes arst.

Tähelepanu: neuroos!

Inimese elus tuleb ette möödapääsmatuid olukordi — pereprobleemid, keerulised olukorrad ja stress. Kaugeltki mitte iga organism ei suuda nendega kokku puutudes vastu panna. On ju inimesi, kes isegi tavalise vihma käes jäävad otsekohe haigeks.

Nii võib ka laps raskesse olukorda sattudes närviataki saada (hüsteeriahood, enesesse sulgumine jne). Kui sellised reaktsioonid saavad harjumuseks, siis võib arvata, et lapsel on neuroos, närvisüsteemi psüühilise talituse häire. See aga tähendab haigust, mida peab ravima neuropatoloog.

Spetsialistide arvamust mööda peitub selles häires alati sisemine konflikt, mis muudab lapse emotsionaalselt ebastabiilseks.

Sageli tekivad lastel nn monosümptomitega neuroosid, mis ilmnevad vaid ühe, selle eest aga küllalt ereda sümptomina (kokutamine, lihaste tõmblused, anuuria ehk kusetus jms). Pahatihti provotseerivad vanemad ise oma vale käitumisega lapse neuroosi arengut.

Vead, mida vanemad tavaliselt teevad

  • Nad panevad lapse õlule liiga suure koormuse — laps käib korraga kahes koolis, mitmes ringis jne.

  • Nad näevad oma lapses iseenda puudusi ning püüavad nendega võidelda.

  • Ema ei näita lapsele oma armastust. Ta annab mõista, et see tuleb lapsel hoopis välja teenida.

  • Kodune ema ümbritseb last liigse hoolitsusega.

  • Laps on pereskandaalide tunnistajaks.

    Loomulikult ei saa närvihäireid ravida üksnes tablettidega. Arvata võib, et teil endal tuleb oma eluviisides muudatusi teha. Et ennetada neuroosi teket lapsel, tuleb kontrolli alla võtta iseenda käitumine.

  • Ära püüa väga järsult lõppu teha neuroosi ilmingutele ja sümptomitele (unehäired, onaneerimine jms) — palju olulisem on välja selgitada põhjused.

  • Kui sul endal on neuroos, püüa see välja ravida, kas või lapse pärast.

  • Kui sinulgi olid lapsepõlves suhtlemisprobleemid oma vanematega, püüa neid siis vältida oma lastega suheldes.

    Mis peaks valvsaks tegema

  • Laps on võrreldes oma eakaaslastega psüühiliselt tuntavalt arenenum.

  • Lapse peaaegu et fanaatiline tegelemine ühe ainega (näiteks vaid jaapani keele või kõrgema matemaatikaga).

  • Kui laps sukeldub pea ees mängu, mis talle reaalsust asendab (näiteks räägib kõigile, et temast on saanud koer ning kõnnib päevad läbi neljakäpakil).

  • Kui ta kaotab huvi elu vastu ega kontrolli enam ennast.

  • Kui lapsel on hallutsinatsioonid (räägib iseendaga, kuulatab midagi).

  • Kui laps valetab ning fantaseerib palju, ise seda kõike uskudes (näiteks kinnitab ta, et öösiti viivad teda endaga kaasa tulnukad või et just tema ajas pilved laiali).

    Kes kuuluvad riskigruppi

    Küsitluste põhjal on selgunud, et neuroosid tekivad enamasti siis, kui lapsed lähevad kooli.

    Riskigruppi kuuluvad:

  • arad ja kõhklevad lapsed;

  • lapsed, kellele ei võimaldata mingisugustki iseseisvust;

  • loomult rahutud või üleliia ettevaatlikud lapsed;

  • liiga sõnakuulelikud lapsed;

  • lapsed, kellel on vähene või, vastupidi, liiga suur tegutsemishimu;

  • lapsed, kes ei oska enda eest seista ning kes solvuvad väga kergesti;

  • lapsed, kellel on kalduvus kõike sügavalt üle elada, isegi kõige tähtsusetumaid ebaõnnestumisi (või õnnestumisi);

  • soovimatud lapsed (näiteks vale sugu) või lapsed, kes sündisid maailma vanemate jaoks ebasobival ajal (keset õpinguid, tulusa lepingu ajal jne).

    Allikas: SamaJa

    • Sarnased artiklid