Maailm on täis erinevaid ellusuhtumisi, religioone ja arusaamu. Kui eelmine kord rääkis Rimo Lõiv Bioneerile budismist, siis seekord on teemaks teosoofia.

Teosoofia ehk jumalik tarkus

Kujutle, et on olemas kõikide vaimsete religioonide ja filosoofiate allikas – mis tahes tõeliselt vaimse teaduse läte. See on justkui puu tüvi, millel on paju oksi. Seda muistset allikat on nimetatud tarkusereligiooniks, kusjuures religiooni all mõeldakse siinkohal meid kogu olevas peituva jumalikkusega taasühendavat (ladina keeles religare, millest on tulnud sõna „religioon“) õpetust, mitte aga eraldavat ja vastanduvat uskumust. Muistne ühendav tarkusereligioon oli olemas siis, kui puudusid kõik meile tuntud filosoofiad ja religioonid ning jääb alles ka pärast seda, kui viimatimainituid enam ei ole. Selles sisalduv õpetus ei kuulu ühessegi religiooni ega ole piiratud ühegi ühiskonna ega ajastuga. Niisuguse tarkuse kohta kasutatakse kreeka keelest pärinevat mõistet teosoofia, mis tähendab jumalikku tarkust. Seesama jumalik tarkus peitub võimalusena igas inimeses, kõiges olevas.  

Vaata oma hinge

Praegusel ajal pööratakse suurt tähelepanu välistele väärtustele ja asetatakse põhjendamatult suured ootused materiaalsetele väärtustele, mis tihti oma püsimatu loomuse tõttu toovad pettumust, samas kui hing võib olla tühi ja hüüab igatsusest millegi seletamatu suunas. Sisemuses võib haigutada nukker kuristik ka siis, kui oleme väliselt kõiki oma võltsilt õnnelikuna olemisega ära petnud. Hing võib hüüda ka siis, kui tema häält püütakse väliste asendusvahenditega summutada, olgu selleks suur kära, joovastavad ained või lihtsalt harjumustest kramplikult kinnihoidmine. Ent me kõik tahame olla õnnelikud ja vabad kannatustest. Kas pole siis mitte sisemine seisund kõige olulisem, millele tuleb tähelepanu pöörata? Kohati võib meie tarbimismaailmas olla nii, et tunneme oma külmkapi sisu paremini kui iseennast ja hoolitseme külmkapi sisu halvaks minemise eest hoolikamalt kui enda meele sisu eest.  

Teosta oma loomusele sobiv õpetus, austa kõiki teisi

Tänapäeva ühiskonna suhtelise avatuse tõttu teame, et maailmas on väga palju vaimseid õpetusi. Võime lugeda ja uurida varem elanud suurte tarkade ja filosoofide – näiteks Platoni, Sokratese, Pythagorase, Buddha, Krišna, Kristuse jne – ning ka tänapäevaste õpetajate kohta. Kõik nad püüavad omal viisil lahti seletada elu tähendust ja võimalust seda kõige paremal viisil elada – elada elu õnnelikuks, sisukaks. Kõik religioonid, filosoofiad, kaasajastatud stressi ja haiguste leevendamise nn alternatiivsed meetodid kannavad endas teatud juhiseid.  Need õpetused paistavad tänapäevases kuues aga kinnitavat, kuidas just nemad on kõrgeima tarkuse kandjad ja teised on teatud määral või täiesti eksinud. Niisuguses olukorras on kerge kaotada usaldus vaimsete õpetuste paikapidavuse vastu. Kui aga liikuda edasi puhtalt informatiivsest teadmisest, mis kaasneb näiteks raamatutest teooria lugemisega, ja hakata südamega süüvima õpetuse hinge, näeme, et vaatamata õpetuste kirjule maastikule ja välistele erinevustele on nendes palju sisulist ühtelangevust. Kõik nad püüavad omade meetoditega arendada inimeses teatud hingeomadusi, nagu on austus, südameheadus, kaastunne, isetu armastus, kannatlikkus, siirus jne. Kui hing õilistub nende omaduste läbi, suudab ta näha õpetuse välise vormi taha ja saada üheks vaimse leegiga, mis on selle õpetuse allikaks. Oma loomusele sobiva vaimse õpetuse teostamise kaudu mõistetakse kõiki teisi õpetusi ja seda, et erinevad õpetused on sobilikud erineva loomusega inimestele. Niisugune inimene võib oma kogemuse põhjal väita, et on olemas selline religioonide ja tarkuse allikas, millest on saanud alguse kõik ülejäänud, ehk seesama jumalik tarkus ehk teosoofia, millest ülal juttu oli. Jumalik tarkus on rüütatud erinevatesse vormidesse mitmesuguste vaimsete õpetustena, et inimene leiaks oma loomusele sobiva, st toimiva õpetuse. 

Teosoofid meis enestes

Kuigi teosoof ehk „jumalikult tark” on väga kõrge aunimetus, saab seda mõistet vaadata ka tavatasandilt. Sellisel juhul tuleb paljudele üllatusena, et nad on oma vaadetelt teosoofid. Nad ei pea ühtegi religiooni või filosoofiat teistest paremaks, kuid väärtustavad nende algset sisu ja püüavad teostada oma elus kas ühte neist või siis kasutada mitmete sünteesi. Nad ei võta omaks midagi pimedalt uskudes, kuid samas ei jää nad ka pelgalt skeptikuteks, vaid sobitavad leitud hea ellu. Nende meelest on Tõde olulisem kui uskumine. Seetõttu on ka Teosoofia Ühingu motoks saanud ”Tõde on uskudest ülem”. Teades, et tõeliseks teosoofiks ei saada ühtegi organisatsiooni astumisega, vaid teosoofiat ehk jumalikku tarkust elades, on neid nii Teosoofia Ühingus kui ka sellest väljapool.

Nüüdisaegsel Teosoofia Ühingul, millesse osa teosoofe kuulub, on kolm põhieesmärki:

1) moodustada inimkonna üleüldise vendluse tuum, mis ei sõltu usutunnistuse, soo, rassi ega ühiskonnaklassi erinevustest;
2) edendada võrdleva usuteaduse, filosoofia ja loodusteaduste uurimist;
3) uurida tundmatuid loodusseadusi ja inimeste varjatud võimeid.  

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta