Õiglane kaubandus on võimeline muutma maailma. Tänavu juulis 30-aastaseks saav Nikaraagua õiglane mahekohv on muutnud tuhandete Nikaraagua väiketalunike ja nende perede elu inimväärsemaks, andnud neile enesekindlust ning eneseväärikust. Tänu kohvile õnnestus talunikel jääda ka eriti keerukatel aegadel oma maatükkide omanikeks.

Somozade diktatuur

1937.–1979. aastal valitses Nikaraaguat perekond Somoza. Perekonna viimase liikmena võttis presidendiameti 1967. aastal üle endine Rahvusarmee ülem Anastasio Somoza Debayle.  Aastakümneid kestnud riigivõimu kuritarvitamise tulemusena kuulus perele pea pool riigi kasutatavast maast ning nende ettevõtted majandasid tervelt 60% Nikaraagua sisemajanduse kogutoodangust.

Korruptsioon ja riigivõimu jätkuv kuritarvitamine lasi perel jõukust koguda, Nikaraagua rahval läks aga aasta-aastalt raskemani. Laialt oli levinud kirjaoskamatus, tervishoiu- ja haridussüsteem on lõpuni mäda, laste suremus ulatus pea viiekümne protsendini ning tavatoiduainete nappus põhjustasid lihtrahva hulgas ekstreemset vaesust ja nälga.

Kui aga 23. detsembril 1972 purustas riigi  pealinna Managua viimase saja aasta kolmas laastav maavärin ja perekond Somozad rahvusvahelised abirahad oma taskusse pistsid, sai ka muidu kannatlikul ja jõukal kodanlusel mõõt täis. Riiki haarasid rahutused, mis läksid 1977. aastal üle kodusõjaks.

Anastasio Somoza Debaylel õnnestus oma varandus õigeaegselt välismaale toimetada ning 17. juulil 1979 USA-sse (Miamisse) põgeneda. Kaks päeva hiljem tulid Managuas võimule sandinistid.

Solidaarsusest Nikaraagua rahvaga

Vahetult peale Sandinistliku Revolutsiooni võitu lendas GEPA hilisem „printsiipide osakonna“ juhataja Gerd Nikoleit Nikaraaguasse, et leida konkreetseid võimalusi Matagalpa ja Jinotega kohvikasvatuse piirkondade inimeste aitamiseks ja toetamiseks.

Pildil Gerd Nikoleit ja Fatima Ismael. Foto: Gepa Fair Trade Company.

Solidaarsusest Nikaraagua rahvaga importis GEPA 1980. aasta kevadel esimese konteineri kohviube. „Nica-kohvi“, nagu seda lääne-sakslased hellitavalt kutsusid, maitses alguses üpris mõrudalt ning paljude arvates sõna otseses mõttes „maailma häda ja viletsuse“ järele.

Kuid tolle aja õiglase kaubanduse tähtsaimaks ideeks sai nikaraagualaste toetamine ja solidaarsus selle maa ja rahvaga. Toodete ja ka solidaarsuskohvi kvaliteeti peeti tookord veel täiesti teisejärguliseks. Poliitilisest Nica-kohvist sai 1980-ndatel aastatel Saksamaal lausa kultusobjekt.

Nikaraagua kodusõda või USA salasõda Nikaraagua vastu?

Kuid rahu Nikaraaguas kestis lühikest aega. Rahuaeg oleks olnud vajalik, et Somozade poolt laostatud majandus jälle liikuma saada ning haridus- ja tervishoiusüsteem käima lükata. Et – nagu Frente Sandinista de Liberation Nationali programmis kirjas: „Anda näljastele süüa, panna paljad riidesse, koolitada teadmatuid - anda kõik sellele, kel mitte midagi ei ole...”

1981. aastal puhkes uus kodusõda. Väike ja esialgu veel tähelepanu mitte vääriv  opositsioonirühmitus, mis koosnes endistest Somoza pooldajatest, oli löönud oma laagri püsti Honduurase lõunaosas. Alles president Roland Reagani võimule tulekuga USA-s 1981. aasta jaanuaris sai opositsioonilisest rühmitusest tõsine vastane, seda tänu USA-lt saadud rahalisele toetusele, sõjalisele väljaõppele ja relvadele. Tänu toetusele kasvas ka liikmete arv järjekindlalt: parimatel aastatel kuulus rühmituse ridadesse ligi 20 000 meest.

1982. aastal võttis USA Kongress vastu seaduse, mis sai tuntuks kui Boland-Amendment. Nimetatud seadus keelas USA-l edaspidi igasuguse militaarse ja rahalise kontrate toetamise, ent tegelikkuses  seadus rühmituste jätkuvat rahastamist ei pidurdanud.

1986. aasta sügisel tuli ilmsiks president Reagani valitsuse Iraani afäär. Iraanile salaja müüdud relvade müügitehingutest saadud rahaga finantseeris USA valitsus (hoolimata embargost) jätkuvalt Nikaraagua rühmituste tegevust.

Teiseks kontraliikumise rahaallikaks oli liikmete poolt salakaubana USA-sse veetud kokaiin. Illegaalsest kokaiiniärist oli CIA teadlik.

Kontratel ei õnnestunud kunagi vallutada Nikaraagua suuremaid maa-alasid, see-eest lõhkusid nad süstemaatiliselt maa infrastruktuuri, haiglaid, põletasid saaki, varastasid loomi, terroriseerisid ja tapsid maaelanikke. Reagan nimetas vägivallatsejaid aga  nimega “freedom fighters”, mis tõlkes tähendab “vabaduse eest võitlejad”.

Kuni 1990. aastani, kui võimule tuli kodanlik opositsioon ja ametlik sõjategevus lõpetati, kulus talunikel suur osa tööajast maa kaitsmiseks, kohvipuud jäid seetõttu tihti unarusse ja saak õigel ajal koristamata.

Tingimused õiglaseks kaubanduseks olid kõike muud kui head. Eriti just Honduurase lõunapiiriga külgnevad Põhja-Nikaraagua kohvikasvatuse piirkonnad said kodusõjas karmilt kannatada. Samuti oli kohv tähtis eksportkaup ning iga kohvikoti pärast käis seepärast kibe võitlus. Võitlus, mis tegi lihtrahvast väiketalunike elu vaevaliseks ja ohtlikuks.

Lääne-Euroopa solidaarsusliikumine Nikaraaguaga

Raamatubuss. Foto: panyarte.org

Mitte üksiki teine riik maailmas ei mõjutanud 1980-ndatel aastatel Lääne-Euroopa kodanike solidaarsusliikumist nii tugevasti kui Nikaraagua.

Juba 1978. aastal asutasid kodanikud Saksamaal ja Austrias omast initsiatiivist esimesed solidaarsusorganisatsioonid.

USA salasõda Nikaraagua vastu andis liikumisele hoogu juurde ning saavutas kõrgpunkti 1983.-1984. aastal, kui esimesed brigaadid vabatahtlikke ise Nikaraaguasse lendasid.

Eurooplased abistasid nii saagi koristamisel kui ka elumajade, koolide, lasteaedade ja tervisehoiukeskuste ehitamisel. Aidati rajada trüki- ja töökodasid ning algatati kooliraamatukogusid ja raamatubusse – sandinistid panid suurt rõhku kirjaoskamatuse likvideerimisele ja koolihariduse kättesaadavusele.

Maa toidab, maa katab

1979. aastal viisid sandinistid läbi maareformi. Suurmaaomanike maa jagati väiketalunikele, ühistutele ja riiklikele ettevõtetele. Riik jättis aga uued omanikud maakatastris registreerimata ehk ametlikeks omanikeks tunnustamata.

See põhjustas 1990. aastal kodaniku opositsiooni võimuletulekuga suuri ja raskeid ning veel tänaseni kehtivaid probleeme omandiküsimustes, kuna uus valitsus tunnistas sandinistide maareformi osaliselt kehtetuks. Ka koos Somozaga Miamisse põgenenud rikkad pöördusid koju tagasi ning nõudsid omi maid. Vastupidiselt väiketalunikele ja ühistutele olid endised suurmaaomanikud õiguslikud (ehk paberitega) maaomanikud.

Madalad kohvi kokkuostuhinnad maailmaturul, võimuvahetus ning endiste suurmaa omanike nõudmised sundisid paljusid väiketalunikke 1990-ndatel aastatel tõesti oma maast loobuma. Neist said jällegi maata põllutöölised, paljud rändasid linna või emigreerusid.

„Ilma õiglase kaubanduse abita ei oleks me suutnud jääda oma maa omanikeks,“ tõdeb talupojaühistute liidu UCA San Ramon, CECOCAFEN tegevdirektor Blanca Rosa Molina. „Me pidime ise oma õiguste eest seisma ja ühistuid asutama, et maareformi kaitsta. Ainult neil ühistute liikmetel, kes müüsid oma saagi õiglasele kaubandusele, õnnestus 1990-ndatel aastatel jääda oma maa peremeheks ning nad ei olnud sunnitud emigreeruma. Vastupidi, neil õnnestus isegi oma toodangut laiendada ja oma lapsed kooli saata, nad olid võimelised oma arstiarveid maksma ja isegi keskkonnakaitseks oma panust andma. Inimesed tegid tulevikeplaane. Ühistute liikmetel kujunes eneseusaldus ning nad koolitasid end edasi. Nad olid majanduslikult edukad ja seega poliitiliselt kuuldavad. Mitte ainult kohviubade kvaliteet ei tõusnud, vaid ka meie elukvaliteet paranes."

Blanca Rosa Molina lisab: "Alates 1996. aastast viime läbi Gender-programmi ja seda jätkuva eduga: täna on juba 36% meie liikmetest naised. Samuti õnnestus meil viia noori äratundmisele, et meestel tuleb oma suhtumist naistesse muuta. Me toetame ka ökoturismi ning koolitame noori alternatiivseteks resijuhtideks. Meid külastavad noored Euroopast ja USA-st, et tutvuda meie tegemistega. Külalised ööbivad talunike peredes, makstes peavarju ja söögi eest väikest tasu. Vastutasuks pakuvad nad inglise keele kursusi. See on väiketalude perenaistele teretulnud lisasissetulek.“

Naiste sõna maksab - Fatima Ismael, SOPPEXCCA

Tänu õiglasele kaubandusele on nüüd ka naistel võimalik kohvikasvatuses sõna sekka öelda. 1999. aastast saati on ühistute katusorganisatsiooni SOPPEXCCA ohjad esimest korda naissoost tegevdirektori Fatima Ismaeli käes. Tänaseks on tal lausa neli naiskolleegi.

Pildil on Fatima Ismael. Foto: Gepa Fair Trade Company.

Tegevdirektor Fatima Ismael on hea näide Nikaraagua naisest. Palestiinlasest isa ja nikaraagualasest ema tütar kasvas üles väga vaestes tingimustes. Ema-isa eeskujul ei tunnustanud Fatima juba oma noorusaastatel Somoza diktatuuri ja militaarset korda. Seetõttu oli 19. juuli 1979. aastal tema elus pöördepunkt: revolutsioon Nikaraaguas andis väljavaateid tulevikule. Fatima võttis osa kirjaoskamatuse likvideerimise programmist ning õppis seejärel ülikoolis põllumajandust.

1999. aastast on Fatima talupojaühistute katusorganisatsiooni SOPPEXCCA tegevdirektor. Fatima Ismael kinnitab: „30 aastat õiglast kaubandust on muutnud meid tublisti: täna oleme me suutelised suurtele eksportfirmadele vastu panema. Me oleme võimelised tootma esmaklassilist kohvi, kaitsma keskkonda ja võitlema oma õiguste eest. Õiglane kaubandus oli ja jääb lüliks sotsiaalse õigluse ja lootuse vahel paremale maailmale. Väiketalunike jaoks tähendab õiglane kaubandus elulootust!”

....

Nikaraagua Kohv on firma Gepa Fair Trade Company toode ning kuulub Saksamaal ka 30 aastat peale esimese paki müümist tuntuimate õiglaselt kaubeldud toodete hulka. Gepa asutasid 1975. aastal ühiste jõududega kaks kiriklikku organisatsiooni ja kaks õiglase kaubandusega tegelevat liikumist. 100% kiriklikul kapitalil põhinev firma tegeleb tänaseni eranditult õiglase kaubandusega.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta