Antiikaegsed põllumehed uskusid, et oliivipuud ei kasva hästi, kui nad on istutatud merest kaugemale. Ehkki mereäärsed piirkonnad on eelistatumad, laiuvad oliivisalud tänapäeval ka sisemaal.

Oliivid on kui inimesed – mida raskemad on kasvutingimused, seda kangema karakteriga on nendest pressitud õli. Mägisel ja suvel väga kuiva kliimaga piirkonnas kasvanud oliividest tuleb intensiivsema maitsega õli, mis vahel kurgus lausa „naksab“. Orgudes valminud oliivid on leebemad, nendest pressitud õli on kollakam ja mahedam. Maitse asi, nagu öeldakse.

Oliivipuid on kasvatatud aastatuhandeid ning ka üle 1000 aasta vanad puud annavad saaki. Oliivide korjeaeg sõltub sordist, piirkonnast ja selle klimaatilistest iseärasustest. Kõige varem, septembri lõpul, saavad korjeküpseks rohelised oliivid. Oliivihooaja lõpetavad tumedad oliivid, mida korjatakse alates novembri lõpust kuni talve keskpaigani välja.

Ehkki tehnoloogia on vahepeal kõvasti arenenud, on põhitegevus jäänud samaks. Kõigepealt tuleb oliivid puu otsast kätte saada, siis need kokku koguda ja õlivabrikusse pressimiseks toimetada.

Esmalt laotatakse puude alla laiad korjelinad. Kui vanasti materdati oksi puust malakatega (praegu on kasutusel plastmassist hargitaolised riistapuud), siis tänapäeval on lisandunud mehhaniseeritum korjemeetod. Puude oksad saetakse maha ja need aetakse masinasse, mis oliivid okste küljest eraldab. Kui aga sellist masinat pole, siis materdatakse oliivipuu oksi nagu muiste.

Korjelinad kattuvad oliividega. Linade otstest haaratakse kinni ja linu kallutatakse nii, et oliivid vajuksid ühte kohta, kust need saab suurele sõelale kallata. Sõela raputades eemaldatakse suuremad lehed ja oksapraht. Siis ei olegi muud, kui panna oliivid jämedast riidest kottidesse ja saata õlivabrikusse. Vanasti täitsid transportööri auväärt ametikohustust eeslid, kes teevad seda mõnes väikeses mägikülas veel praegugi.

Õlivabrikuid ümbritseb müra ja paks õli lõhn. Kõige väärtuslikum õli ongi esimese pressi oma. See on rohelisem ja see on nii hea, et seda maha ei müüda, vaid hoitakse oma pere tarbeks.

Oliive üksi ei korjata. Tänapäeval on kaks võimalust, kas palgatakse abilised või korraldatakse talgud, kuhu pereliikmed ja siis sõbrad-tuttavad appi kutsutakse. Abivägi sõltub ka oliivipuude, või nagu Kreekas öeldakse „juurte“ arvust. Seal ei küsita, kui palju puid on, vaid kui palju „juuri“ on.

Oliivide korjamist võib võrrelda kartulite võtmisega. Hommikul vaadatakse taevasse ja kui vihma ei saja, siis talgulised panevad vanad riided selga, tugevad saapad jalga ja sõidavad oliivisallu.

Oliivide korje aegu habetuvad meeste näod ja tasuks korjamise eest (kui sa ei ole just palgatud abijõud) on õli.

Õli on vahemere köögi alus, see on koostisosa, mis ei puudu pea ühegi toidu seest. Koos korjatud, koos söödud. Koos on tunne, mis ühendab.

---

Artikkel on pärit Terve Elu kalendrist 2012.