See lugu juhtus minu kaheksandal talvel. See park oli külmast vaikne ja surnud, nagu elutu olend. Kuid minu poisisilmad leidsid seal siiski üksikuid elumärke.

Küll oli põõsais vilksatamas leevikesi või puu otsas kraaksumas vareseid. Elu keset külma sai uue austaja, kes tahtis olla pargiga kahekesi.

Talv on nagu pargi valitseja. Ka külmast vaikne mõisahoone tundub pealtnäha elutu, sest on laupäev ja ükski külmakartmatu inimhing ei kõnni mõisapoodi. Kuid see vaikne laupäev tundub vaid pealtnäha vaikne ja elumärkideta, sest külmas mõisapargis on uus ja ootamatu külaline.

See on neljajalgne mees metsast ehk nugis, kes oravat kimbutab. Vaatemäng külmas teatris kogub hoogu. Ühe kõrge kuuse otsas on korraga saak ja jahimees. See elu ja surma peale heitlus toimub ainsa noore pealtvaataja silme all, kes täna lootis leida elu esimest talvelugu.

Orav on jõudnud pea kuuse latva ja nugis on ka kohe sinna kohe ronimas. Kaharasabalise käbinärija lõpp on vist lähedal, arvab poiss lumes, kuid vaatemängu lõpp on hoopis teistsugune, kui ta arvata oskab. Orav hüppab kuuseladvast naaberkuuse alumistesse okstesse.

Petta saanud nugis vaatab küll järgi, kuid ise niimoodi hüpata ei julge ise. Nii pääses orav oma surmavaenlase eest.

Ma võtsin selle loo endaga kaasa ja panin kodus kirja. Hiljem tuttavatele metsameestele seda edasi rääkides sain teada, et nii põgenevadki oravad nugiste eest. Oravahüpe päästab iga orava, kes seda teha oskab ja julgeb.

Kes oravale noorest peast sellist õhulendu õpetab, seda seni kohatud metsamehed rääkida ei oska. Ilmselt on see oravatarkus tal veres ja kaasasündinud. Täpselt nii nagu igale poisile oma talvelugu otsida ja siis leida ning üles kirjutada.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta