Öisel Võsul ilmub ootamatult välja hämaruse saadik. Tema tee kulgeb üle tänava ja mööda aiaserva. Korraks viskab ta pilgu minu suunas ja siis jätkab oma salapärast käiku.

Pimeduses sibajaks on mink ehk ameerika naarits. Jõgi, mis majade vahel teed merre otsib, teeb alevi servas sügava kaare. Tumeda karvaga loomake läks häbenemata otseteed.

Ju siis oli kiire ja ta teadis, et jõgi teeb suure kaare ja otsetee on ohutu. Vaevalt seda veelooma tema ema selliseks riskantseks käiguks õpetas. Ikka oli mink ise selle marsruudi selgeks õppinud.

Otse kõndisin minagi, üle silla ja siis aedade vahelt, kuni sõbra Sirkli maja paistma hakkas. Ka minule ei õpetanud keegi otseteed. Sain väikselt loomalt tarkust juurde. Elus peabki julge olema ja vajadusel ning võimalusel otse minema. Siis kui see võimalik on...

Võsu, oktoober, 1993.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!