Uus sügis tõi kaasa kummalised lood. Mõisapargis jäi kadunuks vana vares. Mõned varajaste tundide ärevusnoodid lisasid varestele kahtlust juurde, et miski on nende senises rahulikus elus korrast ära.

Mu naabripoiss juba oli siis mootorrattamees. Õhtupimeduses tuli ta mõisaparki oma tsikliga sõitma ja tulede valguses nägi, kuidas maast lendu tõusis suur isane kassikakk, kes lendas vana mõisakeldri avast sisse.

See seestpoolt kinnimüüritud aknaauk keldrimäe nõlval suleti jopega ja suur öökull oligi naabripoisil käes. Telefonikõne järel olin ma seal kohal. Kakk sai meie poolt uueks koduks vana kaevumaja. Järgmisel päeval tahtsin teda pildistada. Jätsin kaku pildistamisjärge maas lebava vana vatijope alla ootama.

Ometi polnud see suur ja ilusate silmadega lind eile sündinud. Osavasti puges ta jope alt välja ja oligi jällegi suure kase otsas vabadust nautimas. Tegemata jäänud kakupilt tõi minu hinge kurbuse. Vabaks saanud lind tõotas mulle suurt rahuldust, sest oleksin linnu pärast pildistamist niikuinii vabaks lasknud.

Kuid kümme minuti jooksul kogunesid varesed, hakid ning harakaid ümbritsevatele puudele. Kokku võis neid lugeda pea sadaviiskümmend isendit. Kõik linnud olid oma viha öösaadiku peale välja valamas.

Kakk lendas minema ja minule jäi järgi vaid mälestus. Tema vihased valjuhäälsed siunajad saatsid teda suure käraga kuni eemalt paistva metsaviiruni. Siis tulid nad kõik külla tagasi. Rohkem rahutuid ärkamisi neil ei tulnud. Ilmselt polnud kakul rohkem mõisaparki asja. Ma arvan, et tean miks!

Neeruti, oktoober, 1987.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks! 

 

Sarnased artiklid