Igavus ise tuli mulle kord appi. Päeviti rääkisin inimrühmadele Palmse mõisnike Pahlenite kivististe kogust, mis nad kohalikest paemurdudest olid avastanud ja mida nende lapsed olevat väikeste haamrikestega kividest välja toksinud ja mõisa kivikogusse viinud.

Õhtute igavus viis mind vahel mõisa juurest Laukasohu või külalaste palliplatsile. Kord aga viis aga igavuse kuningas, kes mind seal ja siis valitses, suure kopli keskel asuva peakivihunniku juurde.

Suurel paelahmakal oli keskel väike kivistis sees. Igavuse kuningas hakkas kivi vastu teist suuremat kivi katki tegema. Kui tükk-tüki kaupa eesmärk lähemale tuli, oligi sündinud uus paekuningas, kes üksinda kivistisejahti pidas.

Üksinda möödus tunnine ajahetk, kuni lõpuks oli ta mul käes, väike teokarbikujuline paekivistis kui sealse aja mälestus. Mälestuseks võtsin ma ta kaasa ja mälestuseks sai kuninglik hetk kui suure paelahmaka üle võidu olin saavutanud.

Väike kivistisetükk on kuninglik mälestus sellest mitmest kuningast, kes Palmse kandis giiditööd tehes ja muidu igavust peletades kord paehunnikusse sattus ja sealt ühe rahmeldava mina leidis just nagu mälestus neist aegadest kui mõisalapsed kivistisemängu mängisid. Lapsed ei ole tavaliselt igavuse kuningad. Minuga seda vahel seal ja siis juhtus ja tänuks sellest ajast ongi väike kivistisetükk.


Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!