Endaga võitlev giid on maailmas tavaline nähtus. Pärastlõunane jaanikuu üks viimastest päevadest tõi väikse bussitäie Tabivere maamuusikuid Palmse lossi ette ja nad jäid neljaks tunniks minu giidida.
- Marek Vahula lood
- 13. detsember 2021
Oma rühmaga võitlev giid olin ka siis ja sel päeval ning saatsin väiksed maamuusikud valge vasika võidujooksuga tagasiteele.
Ei aimanud ma sellest lühidast hetkest, mil koos olime, suure armutuhina algust ega midagi muudki kui ühe tavalise tööpäeva lõppu.
Kui rühma juht ehk maamuusikute õpetaja Merle Kollom kirjanoole mulle südamesse saatis, muutus maailm ühe armumise võrra rikkamaks. Kui peale kaheksa aastast giidikarjääri lõppu oma giidivõitlused lõpetasin, võitlesin enda sees küsimusega, et kes olid minu giidiaja parimad külalised.
Ja kui nüüd vastus on välja koorunud, siis võitlesin kaheksa aastat selle küsimusega ja õige vastuse tõid minu ellu väikesed moosekandid. Ligi 342 korda hea olla, oleks igale giidile tubli saavutus.
Ja nende kõigi jaoks parim olla, on ka väga hea. Ometi märkas mind alles neljandal hooajal üks terava pilguga muusik, kes mulle selgeks tegi, et ma parim giid olen ja kes olid siis minu parimad lahedad külalised lahedal maal.
Palmse, 1999.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
