Sügisel saabus tõrude kukkumise aeg. Neid kukkus igale poole, kuni üks tabas lõpuks mindki. See äratas mind sügismõtetest. Minu mõtetes liikusid ringi kirjud pasknäärid. Sügise linnud sügises - nii võiks kõlada mu mõtete pealkiri. Need loetud päevad olid vaatamist väärt, kui kirjud linnud saabusid mõisaparki kaugematest metsadest, et siit tõrusid kaasa viia.

Minu väikeses peas oli peidus küsimus, mida linnud tõrudega peale hakkavad? Oma küsimusele vastuse leidsin mujalt ja hiljem.

Pasknäärid peidavad oma tõrud kindlasse kohta ja talvel jäävad need peidetuna sageli lume alt üles leidmata. Tõrudest hakkavad idanema uued tammepuud, sageli kaugel eemal oma algsest asupaigast.

Pasknäär toob uued tammed metsa. Ise nad seda ei tea, et nad sedasi tammedele levikule kaasa aitavad.

Me oleme kui sügise lapsed, kes askeldavad sügises, nii võib öelda minu, kui ka tõrude ja pasknääride kohta. Need, kes mõisapargis ja metsas üksteisega peitust mängisid.

Neeruti, sügis, 1983.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta