Otsija minus kadus hetkeks kui uue haukapesa leidsin. Otsijast sai peale leidmise hetke ronija, kes üles kuuse otsa pesa juurde ronis. Kuid üleval sai minust jälle otsija, kes pesapõhjast saagijäänuseid kilekotti korjab.

Need siis selleks, et teada saada, mida hiljuti pesitsuse lõpetanud haukapaar ka saagina söönud on. See pisut iseäralik haukapesa oli ehitatud nimelt tuulepesa peale. Hea koht, mis haukapaarile meeldis ja välja valitud sai.

Minus uuesti ärganud otsija leidis enda jaoks aga peagi uue üllatuse. See tuulepesa oli aastate jooksul kasvanud ülespoole. Selle all oli kunagi kaugete aastate eest olnud juba siis esimene haukapesa.

Mõned pikki aastaid näinud tuviluud ja oravakondid rääkisid ise sellest faktist. Nüüd, kes teab, kui kaua aega hiljem tuli uus haukapaar, kes sama tuulepesa endale koduks välja valis. Mis siis, et see aastate jooksul ülespoole kasvanud oli.

Otsijast kuuse otsas sai taas jälle ronija, kes maa peale jõudis ja siis jälle oma teed mineja. Ka järgmisel kevadel olid pesaomanikud jällegi kohal ja ronijast sai üleval kuusevõras jälle üks otsija.

Vandu, 1989-1990.

Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta