Minu Eesti mõttetalgutel on kaks peamist suunda - esiteks leida asju, mida annaks kohe “ära teha”, olgu selleks siis näiteks puuduv külakiik, värvimist vajav surnuaia värav, suletud külapoe toimimasaamine või lasteaiakohtade vahetamine. Ideel, millega kaasneb ka võimalik lahendus, on mõte ka siis, kui pole lootustki, et see oma külas või linnas ellu saaks viidud. Samuti siis, kui ta juba tehtud on. Oluline on teada, milline on või võiks olla selle lahendus. Kusagil sündinud mõte võib ju rakenduse leida hoopis mujal.

Teiseks (ja minu arvates olulisemaks) eesmärgiks on leida ja sõnastada ideid, mis aitaksid paremini korraldada riiki. See võib tunduda paljudele ehmatav, mõttetu ja ulakas. Me oleme ju harjunud oma riiki ja võimukandjaid sajatama, mis sest, et need pole ei imporditud ega jumala poolt antud, vaid ikka me endi tehtud ja seatud. Ent mina ei tea ühtegi jõudu peale inimeste endi, mis võiks ja võtaks täna arutada me elukorralduse põhialuseid.

Kui praegu tuleks mõni erakond lagedale plaaniga reformida poliitilist süsteemi või riigikorraldust, oleks see nö poliitiline enesetapp. Seda lihtsalt ei juhtu. Kui sama asja räägib üks kodanik, ei ole seda kuulda. Ent kui sarnased ideed on juba sajal, tuhandel või kümnel tuhandel, on mõttel kaalu. Oma poliitikutest või ametnikest tuttavate seas ei tea ma küll ühtegi, kes lihtsalt jonni pärast jätaks head ideed realiseerimata. OK, kui järgi mõtlen, siis paar nime tulevad pähe. Ent enamasti on asi selles, et idee ei mahu etteantud raamidesse. Raamide nihutamiseks või muutmiseks on aga vaja põhjust ja tuge. Kust see peaks tulema? Valgustatud monarhilt? Ei usu, eks ole? Pigem saavad selleks toeks olla just needsamad kodanikud, kellede elu paremaks korraldamiseks see raamistik on tekitatud. Eriti tänasel päeval, kus süvenev kriis on globaalne ja ettearvamatu, ning väärtushinnangute revideerimine vältimatu.

Sel taustal on uue poliitilise partei loomise salaplaan, milles mitmed lugupeetud inimesed meid viimastel päevadel ajakirjanduse abil kahtlustanud on, lihtsalt veider. Selge, et see oleks võimalik. Ent milleks? Mida see muudaks? Paratamatult oleks too uus partei sunnitud käituma samade reeglite järgi kui juba tegutsevad erakonnad. Ei ole minu teada meie hulgas ka kedagi, kes nii möku oleks, et oma isiklikke poliitilisi ambitsioone olemasolevates erakondades realiseerida ei suudaks. Ma saan aru, et on neid, kel raske mõista, et inimesi võib tegutsema sundida ka miski muu jõud peale riigikogu tooli külgetõmbejõu. olgu siis selgelt öeldud, et sellist plaani pole isegi mitte arutatud. Pigem vastupidi - arutatud on paljude muude teemade seas ka seda, kas ühekojaline ja poliitilistest parteidest koosnev parlament on üldse tänasel päeval Eesti jaoks parim lahendus.

Lisaks iseloomustavad mitmeid sel nädalal ajakirjanduses ilmunud artikleid omavahel põimunud hirm ja ootus, et “nemad” tulevad meid õpetama, kuidas ja mida mõelda või teha. Ei tule. Sest pole “neid”. On vaid “meie”. Kui suur on see “meie”, sõltub sellest, kui edukalt korraldajad suudavad asja ette valmistada ja selgitada ning kui palju inimesi peavad vajalikuks selles osaleda.

Kogu “Minu Eesti” ettevõtmisel pole mingit juhti, kes teaks ja teataks, mis on õige, mis vale. Ei ole ega tule. On tuhatkond aktiivseid ja rõõmsameelseid vabatahtlikke, hulk toimkondi ja seitse palgalist koordinaatorit, keda ühendab soov muuta elu Eestimaal paremaks ja usk sellesse, et üheskoos on see võimalik.

Ka ühiskonnateadlaste poolt sõnastatud teemad ei ole mitte kirjanditeemad, mida punase pastakaga õpetajatädi hiljem redigeerima hakkab ja kellelegi kahe paneb. Pigemini tuleb neid käsitleda kui suunaandjaid. Et enam-vähem sarnasest asjast huvitatud inimesed oskaksid valida, millisesse mõttekotta end registreerida, sest igas mõttekojas püütakse keskenduda erinevatele teemadele. Oleme mõttetalgute formaadiks valinud maailmas tunnustust leidnud Avatud Ruumi meetodi. Lühidalt tähendab see, et tegu pole mitte loengu ega ka läbisegi arvamuste hõikumise, vaid sadade vestlusringidega, mille tulemus fikseeritakse e-protokollide ja videoklippidena. Ent lõplikud teemad selguvad ikka kohapeal ja sõnastatakse vestlusringi algataja poolt. Vestlusringi algataja aga on loodetavasti see aktiivne kodanik, kes ennast ja oma sõpru mõnda tema jaoks sobivasse mõttekotta registreerinud on. Kui palju ja kas ülepea mingeid ideid tekib, on korraldajail loomulikult võimatu ette ennustada. Me saame rääkida vaid oma lootustest ja unistustest. Ja mõistagi koos teistega kohapeal teemasid algatada.

Ehk siis - Minueesti korraldajate eesmärk on luua ideede sõnastamiseks ja levikuks sobiv keskkond, mitte ette öelda, millest, kuidas ja mida mõelda.

Aga hästi. Mõtlesime. Mis saab edasi?
Olgu öeldud, et korraldajate ja loodetavasti ka kõigi osalejate jaoks ei ole 1. mail toimuvad mõttetalgud mitte lõpp, vaid algus.

Me anname endale väga hästi aru, et tegemist on suure vastutusega ja et vigade parandusena teist korda sarnast asja korraldada ei õnnestu. Seega loodame esiteks, et talgutele tulijad püüaksid keskenduda mitte sellele, mis on halvasti, vaid sellele, kuidas saaks paremini. Koolitame talgujuhte, suhtleme kojavanematega ja tegeleme järelejäänud nädalate jooksul selgitustööga. Veebileht minueesti.ee täieneb pidevalt.

Edasine plaan on tekkinud ideed kõigepealt teha veebis kättesaadavaks, siis liigendada, koondada ja jagada nö “kohe ära tehtavateks” ja põhjalikumat ettevalmistust nõudvateks. Viimaseid on kutsutud kommenteerima eri valdkondade spetsialistid - näiteks, milliseid seaduse- või eelarvemuudatusi selle-või-teise idee ellurakendamiseks vaja oleks või missuguseid kaasnähtuseid võib ette näha. Kuid teemade edasiste vedajatena loodame näha ennekõike ideede autoreid.

Aga ikkagi - mis saab neist ideedest, mis koguvad jõudu ja toetust, ent mida ei saa “kohe ära teha”? Seda ei ütle täna mitte keegi. Sest esiteks pole neid ideid veel sõnastatud ja teiseks puudub see “keegi”, kes ütleks. See “keegi” nimelt ongi see, mida me täna tekitada püüame - kodanikuaktiivsus ja -vastutus. Kas on selle väljundiks streik, rahvahääletus, veenmine, ettepanekud riigikogule või hoopis midagi muud, sõltub meist kõigist. lõppeks ei seisa ju ka parteid niisama püsti, vaid sõltuvad nii oma valijaist kui rahastajatest. Need aga on teadupärast inimesed.

Ehk siis veelkord - pole “neid”, on “meie”. Ja kui meile tundub, et kõik on hästi ning mingeid muutusi pole vaja, siis on otsus seegi. Ent vaadates, millise hoo ja entusiasmiga on puhtast kodanikualgatusest alguse saanud liikumisega liitunud nii juba mainitud tuhatkond vabatahtlikku kui sajad ettevõtetest partnerid, näib et midagi on õhus. Ehk õnnestub meil ka see aastakümme ajalukku saata teadmisega, et oskame olla enesest suuremad. Nii nagu see meil õnnestus möödunud kümnendi alguses. Mis sest, et sihi seadmine täna on märksa keerulisem. Sest pole enam, kellega tasuks püüda sarnaneda. Tuleb ise(enda) maailmale teed näidata. See ongi me fookus.

Ehk saame hakkama?

Peeter Jalakas
Minu Eesti Nõukoja liige

Allikas: Minu Eesti Blogi

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta