Tuulevaikus on õhtu saadik. See tollase Peipsi äärse metsisemehe teadmine sai mulle kahel kevadel pisut enesepettuseks.
- Marek Vahula lood
- Blogi "Marek Vahula lood"
- 4. oktoober 2016
Õhtu eeli läksin metskonnamajast metsisekukkede mängulelendu ootama. Õhtuvaikusest sai minu jaoks hea kaaslane, et mängu sisselendava kuke tulek puulatva hoomatud saaks.
Ometi oli teisi üllatusi peale kukkede varuks. Veel hämaras keerutasid seal ringi tuulehood, mida ma kaugemal sisemaal ei ole märganud. Ei mina, ega keegi kohapealsetest päriselanikest.
Aga just suure järve vahetus läheduses on need üksikud hilised tuulehood need, mida märkamata jätta ei saa. Ju on siis suurel järvel omad õhtused tujud ja seadused, millega õhtu ärasaatjad arvestama peavad. Ja seda tegin minagi kui hiirvaikselt hilisel tunnil mängualtis kukkede sisselende ootasin.
Päeval õõtsus lõbus tuul. Lõbus, sest tal õnnestus mind naerma ajada. Õhtuks jäi tuul järele. Uuesti naerma panid mind mängule lendavad metsisekuked ja üllatuma hilised kummalised üksikud tuulehood.
Kauksi ja Remniku 1993-1994.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
