Kui meenutan, kuidas ma lõpuks selle viimase sammu astusin ja täielikult lihast ja kalast loobusin, sain aru, et see käis justkui faaside kaupa. Samuti oskan nüüd teistelegi nõuandeid jagada, kuidas edukalt taimetoitlaseks hakata.

1. faas: ignoreerimine

See faas kestis vist kõige kauem. Esimest korda sain infot sellest, kui kahjulik on lihasöömine keskkonnale ja inimese tervisele, alles ülikooli ajal Saksamaal elades. Infot tuli erinevatest allikatest. Mõnikord oli selleks juhututtav, kes oli koguni vegan, või siis juhuslikult nähtud dokumentaalfilm või mõni infopäev ülikoolis.

Taimetoitlus tundus mulle aga niivõrd võimatu: esiteks ei suutnud ma igapäevast menüüd ilma lihata ette kujutada, teiseks tundus lihasöömine nii loomulik. Tol korral teadsin väheseid retsepte, mis olid ilma lihata.

Samuti olin harjunud hommikuti vorstivõileibu sööma. Lisaks ei suutnud ma seda ette kujutada, kuidas ühe inimese toitumisharjumuste muutus keskkonda päästaks. Seega jätkasin oma elustiili, kuigi pean tunnistama, et võrreldes kodus elatud ajaga sõin liha palju vähem, seda aga elustiilist tingitud põhjustel. Tudengina olin harvem korteris ja liha hunnikute kaupa ette osta polnud mõttekas.

2.faas: teadlik vähendamine

Üksi elades hakkasin tasapisi uusi retsepte katsetama. Samuti tutvusin rohkem itaalia köögiga, kus võib retseptidest ilma veidraid aseained meisterdamata edukalt liha välja jätta. Nendeks toitudeks olid näiteks köögiviljalasanje ja seenerisotto.

Veidrate aseainete all mõtlen mingeid kokkukeeratud pallikesi, mis peaksid hakklihapalle või muud sellist asendama. Uued toidud maitsesid mulle väga ja katsetasin järjest edasi. Võrreldes odavaimast supermarketist ostetud lihaga maitses mulle kallim, ekstra lihapoest ostetu palju paremini.

Kuna see oli kallim, vähendasin teadlikult liha tarbimist. Mõtlesin, et parem kvaliteet kui kvantiteet. Lisaks vahetasin vorstivõileivad tomati-peterselli võileibade vastu välja.

3.faas: julguse puudumine

Üle aasta tagasi oli minuni juba nii palju infot liha kahjulikkuse kohta jõudnud, et ma sain aru, et nüüd on viimane aeg hakata taimetoitlaseks. Mingi osa minust seda küll ei tahtnud. Samuti oli tol korral suurim takistus teiste reaktsioon.

Mõtlesin, et kuidas ma lähen teiste poole sööma ja võtan oma kodinad kaasa? Või hakkan iga toidu juures pirtsutama, küsides et egas selle valmistamisel seapuljongit pole kasutatud? Ma ei tahtnud, et teised ekstra minu pärast midagi ümber peaksid tegema ja soovisin, et sotsiaalne elu ikka samamoodi edasi saaks käia.

4.faas: otsuse langetamine

Aasta tagasi sain aru, et see on aga minu elu ja ma ei saa ega taha kellegi heameeleks elada. Lisaks on toitumine midagi väga isiklikku ja tihedalt oma tervisega seotud, mistõttu oleks veider seda teiste meele järgi seada.

Niisiis tegin otsustava sammu ära ja loobusin lihast. Kohe teavitasin ka kõiki, kellega tihedamalt läbi käisin, et ei juhtuks apsakaid. Siiani on kõik libedalt läinud. Keegi pole kuri, inimesed just ütlevad et ah, las olla, tegelikult on ju liha menüüs vähendamine hea ja me võime ju ka korra ilma lihata toidu teha.

5.faas: ebakindlus

Eks ma üritasin enne taimetoitlust mitmekesiselt toituda ja jätkan samas vaimus praeguseni. Mõnikord jälle lugedes artiklit sellest, kuidas üks või teine taimetoitlane mõne aine puudulikkuse all kannatab, ajab küll veidi hirmu nahka. Samas mõtlen, et kui mul midagi viga oleks, tekiksid vastavad sümptomid ja siis saab ikka veel tegutseda.

Mind julgestasid ka inimesed, kes juba 20 aasta ringis taimetoidu peal olid. Nad olid kõik normaalkaalus, säravad ja energilised. Mida mul siis karta oli? Nüüd mõtlen, et ehk oleks tark olnud perearsti juures verepilt lasta teha: enne ja pärast. Kuid nagu öeldud – kuna kõik tundub korras olevat, siis ma ei muretse.

Samuti pole mul ka nädala toiduplaani, et mida millal süüa, et ma kõiki aineid saaks. Pähkleid olen üritanud oma menüüsse võtta, kuigi isu nende järele pole nii suur. Enamasti sööngi isu järgi: kui eile sõin läätsesuppi, siis järgmised kolm päeva ma enam seda ei taha.

Olen täheldanud, et millegipärast maitsevad mulle punased toidud: tomatid, arbuus, maasikad, õunad. Kuna taimeriik on mitmekesine, siis vahelduvad minu menüüs baklažaan, maguskartul, brokoli, paprika, läätsed, suvikõrvits, kõrvits ja kartulid. Igav juba ei hakka ...

Üritan oma keha kuulata ja isusid tähele panna ning arvan, et nii ongi kõige õigem. Mõned meditsiiniharidusega inimesed võivad seda artiklit lugedes küll pead raputada, aga minu tutvusringkonnas on ka üks arst, kes on aastaid taimetoitlane olnud. Lisaks veenavad mind tänapäevased uuringud kõige enam.

Teaduses muutuvad seisukohad aastatega: mida peeti 50 aastat tagasi õigeks, tundub nüüd jaburusena. Seega soovitan kõigil tutvuda viimasel ajal sõltumatute organisatsioonide tehtud uuringutega. Nutritionfacts.org on minu jaoks kõige ülevaatlikum ja informatiivsem.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta