Kui te näete mu lapsi plekiliste riietega, siis ei tulene see sellest, et ma neist ei hooli. Võiks öelda, et otse vastupidi. Nimelt proovin võimalikult väikesel viisil kahjustada loodust, mis neile peale minu põlvkonda päranduseks jääb.

Ja seetõttu:
Ei osta ma peaaegu mitte kunagi neile ühtegi uut asja. Ilusaid kleite on nad seni kingiks saanud sugulaselt. 90% nende riietest ja jalanõudest jõuab meieni läbi sõprade. Neid on vähemalt 3 last juba enne kandnud. Kui midagi lisaks vaja, lähen Paavli kaltsukasse. Kui ka seal pole, siis viimases hädas poodi.

Ma ei käi lasteriiete osakonnas hängimas. Need on nii kavalalt nunnumeetrile surudes ülesehitatud, et pean väga tugevat tahtejõudu üles näitama, et mitte mõne armsa jubinaga väljuda.

Ma ei viska plekkidega riideid ära. Kui riidel on plekk peal, siis tegelikult on tema algne funktsioon keha katta ja kaitsta, ja see on endiselt alles.

Püüan pesu võimalikult harva pesta, sest pesupesemine on üks suurimaid veekogude saastajaid. Lisaks pesuvahendile, mis keskkonda satub, viib vesi kaasa ka riide mikroosakesi. Lisaks kulutab liigne pesemine kangast. Ja liigne puhtus lapse elukeskkonnas aitab soodustada allergiate teket. (fun fact: kui tunned oma riietel seda "mägijõgede lõhna", mida pesuloputusfirmad sulle maha müüvad, siis tegelikult hingad pidevalt kemikaale sisse)

Ma ei pahanda nendega kunagi, kui nad oma riideid määrivad. See on ju kõigest riietusese! Lapsepõlvemälestused isepusimisest on olulisemad! Ja ka nende vaimne tervis!

Raha, mille ma olen riiete pealt kokku hoidnud, võimaldab mul praegu kodus passida ja vaadata, kuidas mu laps kasvab ja areneb!

Niisiis - kui näete mu lapsi plekiliste ja nõelutud riietega, on see seepärast, et ma hoolin!

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta