Minu lapsesilmad harjusid pimedusega ja nii polnudki pimedas öös näha vaid tähed ja valge maa. Talveharjal tekkisid igale poole rebasejäljed.

Öös ja kuupaistel olid nad näha lumel ja peegeldusid vastu lapsesilmades. Rebane ise naljalt inimese juurde ei tule. Iga inimene ei lähe julgelt ka rebase juurde. Minu ühes ammuses talves juhtus mõlemat.

Harutasin vabadel hetkedel jälitada mööda rebasejälgi ja õhtuti vaatasin igatsevalt valget lumevälja. Seal kusagil pimeduses pidi olema ju rebane kes tegi lumele oma jälgi.

Maamaja lähedal oli väike kompostihunnik. Ka selles oli rebane käinud, teadagi miks-hiirtejahil. Ühel hilisel pimedal tunnil nägingi teda. Loom tuustis lund ja lootis kätte saada mõne hiire, et ikka kevadeni elada.

Õue peal ketis olev koer teda ei hirmutanud ega tema tegemisi ei seganud. Ka aknast vaatavad lapsesilmad ei seganud rebast samuti mitte. Nii sain rahulikult öösel vaadelda reinuvaderi tegutsemist.

Imestama panev oli, et rebane ei karda ei ketis olevat koera ega aknal kõõluvat last. Aovalgeks oli rebase töö-öö jätnud jäljed ümber kompostihunniku. Vader oli kraapinud lund ja otsinud ning ilmselt ka leidnud endale suupärast.

See pimeduses toaaknast nähtud vaatepilt avas minu silmi kõigele ümbritsevale loodusele veel rohkem ja ehk aitas ka rebast nii mõnegi hiire püüdmise abil talve üle elada.

Neeruti, 1983.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta