On neljapäev. Kell hakkab saama kolm. Lühike päev korjab kokku oma valguse varusid. Olen lubanud ühe kaasautoriga korraks kohtuda. Kokku lepitud ajani on veel 15 minutit. Nõjatun oodates seljaga vastu Tõnismäe trollipeatuse ootepaviljoni ning jälgin üksikuid langevaid lumehelbeid. Minu kõrval seisab rohekat poolmantlit kandev mees, kes pahvib järjekindlalt suitsu. Ta vaatab iga natukese aja järel käekella, justkui tahaks mõõta mitu mahvi minutisse mahub.

Aeglaselt, justkui vesist teed trotsides veereb peatusesse troll number 1. Mees kustutab suitsu ootepaviljoni reklaami vastu ja viskab koni minema. Troll sulgeb uksed ja läheb oma teed. Mina jään peatusesse edasi. Passin maha visatud suitsukoni ja ei tee midagi. Tundub tobe minna koristama viimati visatud pläru, kui veel kümme sinna samasse vedelema jäävad.

Mõne aja pärast saabub kaasautor. Paneme koostööplaanid ja graafikud seal samas peatuses paika ning lähme kumbki oma teed. Kuna mul on selja taga mitu pikka tööpäeva, otsustan minna Mustamäele tagasi jalutades. Saab vähemalt liigutada.

Suur-Ameerika ja Endla tänava ristis muruplatsil jalutab naisterahvas oma koera. Koer tundub olevat sõbralik – liputab saba ja teeb jooksuringe. Olen parajasti sebral, kui koer junni poetab. Perenaine ootab, kuni neljajalgne lõpetab ja seejärel jalutab eemale. Hõikan omanikule, et oma koera junnid peaks ta ise ära koristama. Saan vastuseks, et võin tema koera junnid üles korjata ja need sinna pista, kuhu valgus ei paista. Koidu peatuses seisjad vaatavad olukorda emotsioonitute nägudega. Junn jääb minust sinna, kuhu see poetati.

Endla tänava tunneli alt läbi jalutades korjan maast kolm limonaadipudelit. Pistan need kotti. Nagunii peab poest läbi minema ja leiba ostma. Saab ka pudelid taarasse ära viia.

Tedre peatuses lähedalt leian kõnnitee pealt kindad ja korjan need üles. Musta värvi ja pehmed sõrmikud on kaotatud alles hiljuti. Need on veel täitsa kuivad. Panen sõrmikud peatuses pingi peale ning jään lootma, et ehk leiavad need kodutee või saavad uue omaniku.

Liikudes Siili peatusest Sõpruse puiestee ja Tammsaare tee ristmiku poole loen kokku ja korjan üles maha visatud kohvitopsid ja burksikarbid. Seitse. Seitse inimest pole suvatsenud prügikasti kasutada. Olen korduvalt näinud, et inimesed panevad kohvitopse väikeste prügikastide peale. Ma ei tea, kas käe kasti pistmine tundub neile ebamugav või loodetakse joomata kohvile kasutust leida. Tulemuseks on olukord, et esimene tuuleke viib topsi rändama. Loomulikult on ka neid, kes süüdimatult topsi tänavale viskavad.

Keeran Tammsaare teele. Mustika Prisma lähedal on keegi toonud prügikasti juurde hunniku pappkaste. Vihm ja lumi on teinud oma töö: pappkastid on ligumärjad. Tunnen neist möödudes kaasa kojamehele, kes peab märja pappmaterjali prügikasti toppima. Pakendite konteinerisse märg papp ei passi. Mille poolest (ja kas üldse) erineb prügikasti kõrvale loobitud prügi metsa alla viidud prahist?

Viin leitud panditaara poodi. Taaratšekki lunastama minnes üritan kokku lugeda mitu läbipaistvat kilekotti ma ühekordse vaatamisega kassalettidel näen. Kaksteist. Ometi lasin pilgul vaid korra lettidest üle käia ja mu vaateulatusse ei jää isegi mitte pooled letid. Kui suur on see arv terve päeva peale?

Poest tulles näen, kuidas mu majanaaber paneb prügikoti prügikasti kõrvale. Miks ta kotti prügikasti ei pane, seda ma ei tea. Küsida ka ei saa, sest ta jõuab enne autoni ja sõidab minema. Enne veel, kui jõuan majani, lendab kilekoti juurde kajakas ja tõmbab prügi paari nokalöögiga laiali. Linnud on harjunud prügikotte nokkima, sest neil on lootust sealt leida toitu. Võtan kotiriismed ja tõstan need kasti. Mulle ei meeldi teiste järgi koristada, aga jogurtitopside ja kartulikoorte vedelemajätmine tundub veel nõmedam.

Prügi määrib mu mantli. Olen enda peale kuri. Oli mul üldse tarvis koristada! Nüüd pean hakkama mantlit pesema.

Maja fuajeesse on taaskord toodud vähemalt kilo reklaamlehti. Oleks valimiste eelne aeg, oleks toodud kaks kilo. Hiljemalt ülehomme lendab suurem osa reklaamidest prügisse, sest iga päev tuuakse reklaame juurde. Kui oleks minu teha, siis ma keelaksin kõik reklaamid, mis ei ole sotsiaalreklaamid. Kilo reklaame päevas teeb aasta peale 365 kilogrammi mõttetult raisatud paberit.

Enne lifti juurde jõudmist märkan, et olen kaotanud helkuri. Küllap see vedeleb kuskil tänaval.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta