Ostsin mõni aasta tagasi grillsütt. See oli toodetud Lõuna-Ameerika keskosas asuvas Paraguays. Troopilise metsa hävitamisele lisandus siin veel konteineri liigutamine kümne tuhande kilomeetri taha. Kehv süsi oli. Sisaldas kooretükke ja muud sodi ega põlenud hästi.

Ometi on see ärimudel – muidu tühjana Euroopasse saadetav konteiner söekottidega täita – mõistetavam kui kava Narva elektrijaamades massiliselt puitu põletada.

Senine arutelu pole kuigi põhjalikult käsitlenud puidu kütteväärtust ega veokulu. Ühes tonnis purukuivas puidus on energiat 5,4 MWh. Päris hea. Võrdluseks: tonnis naftas on 12, kivisöes 6 ja põlevkivis 2,3 MWh. See on aga teooria. Kuna puit on kerge (noore halli lepa tihumeeter (tm) kaalub vaid 392 kg, saare tihumeeter kuni 700 kg), siis saab õhuvahedega küttepuu ruumimeetrist vaid 1,2–2 MWh energiat.

Toore või vettinud puidu kütteväärtus on üle kolme korra väiksem, sest suurem osa energiat kulub vee väljaaurutamiseks. Hakkpuit on jällegi kolm korda „õhulisem”. Lõpuks sõltub tegelik soojatulem ka katla või ahju kasutegurist – osa energiat kaob paratamatult korstnasse.

Veokulu otsustab

See tähendab, et puitu ei tasu vedada kaugemale kui 40–50 km. Nagu põlevkivigi. Või siis tuleb seda töödelda: kuivatada ja kokku pressida, mis aga kulutab energiat ja lisab hinda. Puidu- graanulite tihedus on halgudest kolm korda suurem, kuid 200-eurone tonnihind on küttepuu (kolmemeetriste puude puhul 20 €/tm) või hakkpuidu (10 €/tm) kütteväärtuse alusel kolm-neli korda kõrgem. Puidugraanuliäri viimasel ajal küll õitseb. 2015. aastal veeti seda Euroopasse üle 600 000 tonni. See on võimalik tänu mõne riigi nn rohekütuste toetustele, mistõttu veetakse Aasiast ja Ladina-Ameerikast Euroopa elektrijaamade kütteks puitu ja isegi palmiõli. Kuivõrd jätkusuutlik ja ökoloogiline see aga on?

Alutagusel on suured metsad. Aga Ida-Virumaa raiemaht on viimastel aastatel olnud miljoni tihumeetri ümber. Kohalikud katlad vajavad samuti kütust. Lisades Lääne-Virumaa ja Jõgevamaa, saab veel kaks miljonit tihumeetrit, kuid veokulu sealt kasvab juba üle 10 €/tm. Elektri- ja soojusenergia koostootmise korral maksab Elering meie taskust puiduelektri MWh-le 53,7 eurot peale. Kui suures mahus saab Narva jaamu pidada koostootmisjaamadeks? Kui kaugel Narvast kulgeb sel juhul tasuvusjoon? Või on Eesti raudteel hulk jõude seisvaid vaguneid, millele saaks soodsa logistika üles ehitada?

Puidurikastes maades kasvab puidu, ennekõike raiejäätmete ja töötlusjääkide põletamine koostootmisjaamades. Juba 1990-ndate lõpul koostatud üleriigiline planeering „Eesti 2010” nägi ette, et üle Eesti rajatakse biomassi küttega kombijaamad. Suuremate linnade juurde on need ka rajatud. Nagu Taavi Veskimägi märkis (PM 27.01), on uus energeetika hajutatud.

Biomassi koostootmisjaamade toodangust on kolmandik üldjuhul elekter, ülejäänu tööstus- või olmeküttevesi, mis tagabki suure kasuteguri. Asi oleks veelgi jumekam, kui ka energiamahukas tootmine (näiteks puidukuivatid või köögiviljakasvatus) paigutataks kohalike jõujaamade lähedusse, millega omakorda väheneksid veomahud ja -kulud. Ja vastupidi: puidutööstuse, aga ka põllumajanduse, toidutööstuse, olme- ja isegi reoveepuhastite biojäätmeid on ratsionaalne ära kasutada (sh gaasistada) kohapeal. Ka need näited on Eestis olemas.

Biomassi koostootmisjaamade tuulikutega sünkroniseerimine aitaks kasumlikkust veelgi suurendada. Nagu hiljutisel külmal jaanuarinädalal, kui megavati hind NordPoolis kerkis tunniti 200 euroni. Külmal tuulevaiksel talvel, kui ka päikesepaneelid elektrit ei anna, on biomass ainuke toimiv taastuva energia allikas.

Narva jaamade häda on veel see, et suurte katelde üleskütmisele kulub terve ööpäev. Ja kuna valdav osa Narva jaamade jääksoojusest kütab senini Narva veehoidlat, siis on need kombijaamadega võrreldes ebaefektiivsed. Auvere ehitamise rahaga oleks saanud rajada tosinkond kombijaama Eesti väiksemate linnade juurde ja luua eeldused ka tootmise ja uute töökohtade tekkeks.

Puitu ei saa metsast välja

Nagu märkis hiljutisel konverentsil metsandusekspert Heiki Hepner, on meil puitu piisavalt, aga küsimus on selles, kuidas see metsast välja saada. Suurfirmadel ei ole huvi väikeomanike hooldus- ja sanitaarraiega koguneva mõnekümne tihumeetriga tegeleda. Hakkemahud algavad 100 tihumeetrist. Langetustraktori tellimine veelgi suuremast kogusest. Seni on hakketurg olnud üsna kaootiline, seal liigub ka musta raha ja aeg-ajalt on kuulda pettustest. Suurfirmad ostavad ressursi kokku ja hangivad endale ka toetused, nii et maaomanikele jäävad pahatihti tühjad pihud ja kohalikele töömeestele rõõm mustalt makstavast miinimumpalgast.

Lahendus võiks olla metsaühistute manu loodavad energiapuidu koostöövõrgustikud, mille kaudu ka väikemetsaomanikud ja kohalikud sae- ja traktorimehed saaksid garanteeritud ja stabiilset tulu. Mõni selline juba toimetab ja need võiksid olla teistele eeskujuks.

Samuti ei ole ratsionaalne ahju ajada palki ja paberipuud, nagu see kohati juhtus eelmise puidupõletamise kampaaniaga Narvas, vaid puitu tuleks kasutada ikka suurema lisandväärtusega toodangu tarvis. Puitmajad ja -mööbel, saematerjal, vineer ja puitlaastplaadid moodustavad praegu olulise osa Eesti ekspordist.

Need tootegrupid salvestavad süsiniku paljudeks aastateks ja parandavad meie süsinikubilanssi. Eestist on viimastel aastatel puidutoodetega eksporditud 5 miljoni tonni jagu CO2. Puidutoodete lisandväärtus on kenasti kasvanud. Aga puidunõudluse kasv tõstab ilmselt ka tarbepuidu hinda, nii et puitmaja- ja mööblitööstuse konkurentsivõime võib väheneda.

Kolme-nelja miljoni tihumeetri kehvapoolse puidu kasutamine energeetikas fossiilkütuste asendamiseks on ilmselt siiski võimalik ja mõistlik, aga üksnes kogu Eesti ulatuses. Sellise koguse vedamine Eesti kõige kaugemasse nurka ei ole jätkusuutlik. Statistikakaubandusest laekuv raha tuleks investeerida tuulikutega sünkroniseeritud kombijaamade ja tööstusparkide võrgustiku väljaarendamisse, mitte põlevkivikatelde putitamiseks. Eraldi tuleks kaaluda puiduõli või -etanooli koostootmise arendamist (näiteks saartelt ei ole mõtet puitu mandrile vedada). Puit ja muu biomass on kohalik kütus.

Autor tänab Ain Kulli ja Veiko Uri asjatundliku nõu eest.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta