Vaidlused lindude talvise toitmise kasu ja kahju üle on lõputud ja tänaseni ei ole sellele ühest vastust. Lisatoitmise kasuks räägib lindude suurem talvine ellujäämus, oluline on ka positiivset emotsiooni loov inimeste vahetu kontakt loodusega. Muide, lindude talvine toitmine on konkurentsitult populaarseim loodusega seotud tegevus tänapäeva ühiskonnas, arvatakse, et koguni pooltes läänemaailma majapidamistes pakutakse lindudele lisatoitu. Toitmise negatiivseks küljeks on võimalik haiguste levik lindude seas toidumajade kaudu ja viimaste läheduses suurenev kisklus; põhjalikumalt saab lindude lisatoitmisest lugeda siit.

Lisatoitmise juures rõhutatakse toidu kvaliteedi ja mitmekesisuse olulisust, linnud peaksid saama nii toitaineid, vitamiine kui ka mineraale. Kuid sageli pakutakse lindudele suurtes kogustes toitu, mida piirkonnas looduslikult ei leidu. Suhteliselt soodsa hinna tõttu on nii Eestis kui mujal maailmas üks sagedamini lindudele pakutav toit ilmselt energiarikkad päevalilleseemned. Seemnetes olevad rasvhapped on loomadele vajalikud, kuna aitavad immuunsüsteemil toimida ja soodustavad aju arengut, kuid liigses koguses on neil ka negatiivsed mõjud.

Hiljutisest Norras ja Tšehhis läbi viidud uuringust selgub, et sihvkadieedil olevate isaste rohevintide (Carduelis chloris) ja suurnokk-vintide (Coccothraustes coccothraustes) spermide kvaliteet langeb seemnete suure ω-6-rasvhapete hulga tõttu. Eriti palju on sihvkades linoolhapet, mis võib kahjustada keharakke, eriti aga spermide membraane. Organismi normaalseks toimimiseks on vajalik optimaalne ω-6- ja ω-3-rasvhapete tasakaal, sest ω-3-rasvhapped pärsivad ω-6-rashapete liiast põhjustatud rakukahjustusi. Seejuures on ω-6-rasvhapped hädavajalikud spermatosoidi membraanide arenguks, kuid nende üleküllus kahjustab sperme. Paraku on päevalilleseemnetes ω-3-rasvhappeid vähesel määral.

Toidumajade lähistelt püütud isaslindude spermide kvaliteeti ja vere rasvhapete koostist uurides selgus, et sugurakud liikusid aeglasemalt ja neil esines rohkem anomaaliad isendite puhul, kelle veres oli rohkem linoolhapet. Rohevintide ja suurnokk-vintide verest mõõdetud rasvhapetest moodustasid ω-6-rasvhapped kokku vastavalt 46% ja 34%, ω-3-rasvhapped aga vaid 0,9% ja 3,3%. Rohke linoolhappega lindude spermidel puudus sagedamini akrosoom – osa, kus asuvad munarakukesta lõhustamiseks vajalikud ensüümid; akrosoomi puududes ei suuda sperm munarakku viljastada. Mõlema vindiliigi verest mõõdetud linoolhappe kogus oli oluliselt kõrgem, kui seda on loodusest püütud lindudel seni mõõdetud: rohevintide ω-6/ω-3-rasvahapete suhe oli 76:1, looduses on näiteks tihastel ja varblastel mõõdetud suhe vastavalt 8:1 ja 28:1. On teada, et kukktibude normaalse sugurakkude arengu korral on see suhe 6:1–9:1, kuid päevalilleseemnes on see suhe lausa 329:1!

Linoolhappe hulk organismis sõltub aga otseselt toidust, kuna lind ise ei suuda seda hapet sünteesida. Vaatamata sellele, et seemnetes leidub ka ohtralt rakukahjustusi pärssiva toimega E-vitamiini ei ole seda ilmselt piisavalt, et kompenseerida ainult sihvkadieedil olevate lindude sperma kvaliteedi langust.

Viimastel kümnenditel märgatava rohevintide vähenemise põhjuseks peetakse toidumajade kaudu levivat trihhomonoosi või salmonelloosi, kuid võimalik, et languse põhjuseks on olnud ka massiline lindudele ühekülgse toidu pakkumine, mille tõttu on langenud sigivus. Veel 1993. aastal ei importinud Norra päevalilleseemneid loomasöödaks üldse, tänane sissetoodav kogus Norras on aga juba kaheksa miljonit tonni aastas.

Støstad HN, Rowe M, Johnsen A, Tomášek O, Albrecht T, Lifjeld JT (2019). Sperm head abnormalities are associated with excessive omega‐6 fatty acids in two finch species feeding on sunflower seeds. Journal of Avian Biology 50: doi:10.1111/jav.02056

Lugu on pärit Linnuvaatleja teadusportaalist, mida toimetab  Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta