Kultuurist olenemata on rasedust aegade algusest peetud kõige olulisemaks perioodiks naise elus. Et aga inimkond on kirjumast kirjum, on arusaamad lapseootusest igal ühiskonnal olnud isemoodi, nagu ka tulevaste isade ümberkäimine naise rasedusega, mis näib kaasaegses mõistes kultuuriti kummaline või suisa naljakaski.

Ent ehk on Sinuga, kes Sa planeerid pisiperet või juba ootad seda, hoopis vastupidi, ja Sa leiad, et teiste rahvaste iidsed rasedus- ja sünnitusteooriad pole pelgalt põnev ajaviitelugemine, vaid kasulik ning järeleproovimist vääriv õppekirjandus nii Sulle kui Su mehele? Loe ja otsusta ise!

Kaugel Indias ja Hiinas oli meestel tavaks kohe, kui naise õnnistatud olek kinnitust leidis, ümbritseda tulevane ema parimaga, mis võimalik: rase võis süüa ainult maitsvaid ning pühitsetud toite, riietuda kallitesse, soovitavalt sinistesse rõivastesse, koondada enese ümber üksnes meeldivaid esemeid ning kuulata kõrvupaitavat muusikat või laulda ise nii sageli kui võimalik. Nii lõõritasidki hiinlannad rasedaina vaikseid palakesi, mille meloodia ja sõnad olid teisejärgulised, sest arvati, et olulised on puhta õhu sõõmud, mida ema lauldes sisse hingab, ning uskumus, et muusika aitab lapsukesel sündida ilusa ning andekana.

Mitmetes Aasia riikides korraldatakse veel tänaseni spetsiaalseid kontserte rasedatele. Muide: ka näiteks Sankt-Peterburgis tegutses 20. sajandi algul sünnitusinstituut, milles asus võimas kontserdihall, kus toimusid iganädalased kontserdid lapseootel patsientidele.

Ent peale pideva laulmise tegelesid tulevased emad Indias ja Hiinas veel maalimisega, kusjuures soovitatavateks joonistusobjektideks olid linnud ning taimed.

Taolist rasedusaegset pisut naiivsena näivat teraapiat on harrastanud ka teiste rahvaste naised. Nii on teada legend Napoleoni emast, kes olevat väejuhti ja riigipead oodates joonistanud tillukesi lahingut pidavaid sõdureid. Täna on küll võimatu tõestada, mida Napoleoni ema rasedana täpselt mõtles või tegi, ent kindel on, et mitmed kultuurid on pidanud kaunite kunstidega tegelemist rasedaile lausa kohustuslikuks.

Muusika ja kunsti rahustavat mõju rõhutatakse rasedaile ka täna - nagu sedagi, et lapseootusele tuleb igati kasuks tervislik liikumine. Viimast on paljud rahvad aga läbi ajaloo oma ühiskonna rasedaile kategooriliselt keelanud. Näiteks on moslemitest rasedail õnnistatud olekus õueminek olnud tabu. Moslemid nimelt uskusid, et kui lapseootel naine on päikese käes, ehkki üleni kaetult, sünnib laps paljude sünnimärkidega.

Samas on araablannadel juba sajandeid olnud võimalus jääda lapse sünni järel omamoodi sünnituspuhkusele, kui kasutada moodsa aja mõistet. Araabiamaades kestis sünnitusele järgnenud puhkus, mil vastne ema keskendus vaid endale ja lapsele, 40 päeva, ning siis võis ja lausa pidi uuesti majapidamistöödega tegelema hakkama.

Kui 40 päeva näib kaasaegses kontekstis halastamatult vähe, siis tea, et suurem osa endisaegseid ühiskondi on oma naisliikmed sisuliselt vahetult pärast sünnitamist tagasi tööde-tegemiste juurde sundinud.

Lihtne pole olnud ka Paapua Uus-Guinea naiste põli, kus on olnud tavaks, et mees eraldub kohe, kui on kaasa lapseootele jäämisest teada saanud, oma naisest ja ülejäänud hõimust ning ehitab enesele osmiku, kuhu elama asuda. Mees ei suhtle terve raseduse aja ei naise ega isegi oma küla meestega. Sünnituse kätte jõudes jääb ka isaks saav mees voodisse ning imiteerib sünnitusvalu, kuni mõni naistest tuleb mehe onni ning ulatab vastsele isale tema lapsukese.

Selline naise kopeerimine pole aga ainult Paapua Uus-Guineale ainuomane. Irdumist oma kaasast ning naisukese sünnitusvalu ahvimist on harrastanud ka Põhja-Hispaanias ja Lõuna-Prantsusmaal elavad baskid, ent selle väikese rahvakillu meesisendid matkisid kõvahäälset valu ja piinu sünnitavale naisele märksa lähemal – vahel koguni kõrvaltoas ja nõnda valjusti, et mehe "üleelamised" sünnitamisega ametis olevale naiselegi kuulda oleksid. Mõistagi pälvis piinades mehike enam kogukonna tähelepanu ja poputamist kui sünnitav naine.

Boliivias elavate mozetena indiaanlaste seas on sajandeid kombeks olnud, et kohe, kui laps on sündinud, viib äsjasünnitanud naine beebi väljutusvalusid imiteerinud mehele ning suundub sealt otsejoones pere järgmiseks toidukorraks süüa valmistama. Sünnituse läbielanud isa aga asub vastsündinu eest hoolitsema.

Sellist couvade ehk "kaasa tundva raseduse" sündroomi kirjeldasid antropoloogid esmakordselt 19. sajandil, mil antud prantsuskeelse terminiga hakati tähistama mehi, kes jäljendasid oma kaaslanna sünnitusvalusid. Couvade’i puhul on kõige märkimisväärsem asjaolu, et sünnitamise kopeerimist on harrastatud väga erinevates kultuurides, millel puudub omavahel igasugune ajalooline side, mis laseb arvata, et naise matkimise taga on midagi väga universaalset ja üldinimlikku.

Niisiis: kui Su lapse isa kahtleb, kas peab peresünnitusel vastu, lase tal rahumeeli täita oma tugiisikurolli sünnitustoa ukse taga, kus ta saab lähedastest ümbritsetuna valjuhäälselt ja piinarikkalt Sinu beebi väljutamisele kaasa elada.

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta