Nagu ikka pühapäeval, uus luuletus meie luuletajalt Piialt

Edasi

Õhtu pikkade
varjude käed
haaravad kammitsaisse
mu joosta ihkavad
jalad,
tuules painduvad
ladvad
painutavad
kütkeisse
mu lennule püüdlevad
tiivad.
Olen tasa...
Jään kauni maa
hoidvasse sülesse,
kuniks südamesoe
kosutab
taas mu elurammu.
Luban tal vaikselt
voolata magusa
lainena
oma janustesse
sõrmeotstesse
ning juhatada
ootusõhinas
varbad sammuma
tänasele
iluslihtsale teele.


Loe Piia eelmist luuletust siit