On jälle pühapäev ja kuhugile pole kadunud meie luuletaja Piia, kelle luuletust täna teiega jagame.
Õitsele puhkemine
On kevadine
erksus järsku
minu sees,
nii näen, kuis
elu rullub
lahti
minu ees.
Ta võtab
minu usu
kanda
ning süda avali
ma suudan
rõõmu anda.
Nüüd äkki
rikas ilu
mu jalge ees
onmaas,
ma laotun üle
päeva,
kui õisi kandev
aas.
Loe Piia eelmist luuletust siit
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
