Tuumaenergeetika areng jõudis XX sajandi lõpuks tasemeni, kus ta tootis 17 % maailmas kasutatavast elektrist. Samas sai selgeks, et nagu iga keerulise ja suure võimsusega tehnoloogia puhul, kaasnevad ka tuumaenergia rakenduste ja seadmetega mitmesuguse raskusega sündmused, õnnetused ja avariid. Neid pole pädeva statistika kogumiseks palju olnud, peamiselt tänu kõrgendatud ohutusstandarditele selles valdkonnas. Samas on neid väheseidki saatnud avalikkuse ja meedia kõrgendatud huvi. Et üldsust selliste sündmuste olulisusest ohutuse seisukohast kooskõlastatult ja ühemõtteliselt teavitada, võttis Rahvusvaheline aatomienergiaagentuur (IAEA) 1990. a. kasutusele omalaadse mõõdupuu: Rahvusvahelise tuumasündmuste skaala INES.

Algselt võttis skaala arvesse ainult tuumaseadmetes toimunud sündmusi ja avariisid. Uus 2008. a. versioon liidab samas ühtsesse skaalasse nii eelnimetatu kui ka tööstuses, meditsiinis jm  kiirgusallikate ja radioaktiivsete ainete kasutamise, hoidmise ja transpordiga seotud sündmused. Sellest täiendatud nimetus - Rahvusvaheline tuuma- ja kiirgussündmuste skaala. Viimase väljatöötamises osalesid OECD/NEA ja paljude IAEA liikmesriikide eksperdid.

INES-i puhul lähtub skaala-astmik sellest, et iga järgnev tase vastab eelmisest kümme korda raskemate tagajärgedega sündmusele. Siin on mõningane sarnasus inimestele tuttava maavärinate tugevust iseloomustava Richteri magnituudide skaalaga. Suur erinevus seisneb aga selles, et kui maavärina tugevust skaalal saab kiiresti määrata numbrilise mõõtmise alusel, siis tuumaavarii raskustaseme määramine vajab paljusid aeganõudvaid mõõtmisi, hindamisi ja lahtimõtestamist. Seega saadakse korrektne tulemus alles nn tagantjärele tarkusena.

INES sisaldab taset 0 (“hälve”, so ohutuse seisukohalt tähtsusetu) ja 7 ohutuseseisukohalt olulist taset, mis jagunevad järgmiselt: kolm alumist taset (1, 2, 3) on intsidendid ja neli kõrgemat (4, 5, 6, 7) on avariid.

Missugusele tasemele mingi toimunud sündmus INES-s asetub, oleneb kolmest mõjupiirkonnast:

1) Inimesed ja keskkond – kas ja millisel määral on inimesed ja keskkond  mõjustatud: inimeste doosid sündmuskoha lähistel ja radioaktiivsuse laiaulatuslik planeerimatu levi sündmuskohast väljaspoole. Tavaliselt 4. – 7. taseme avariid.

2) Kiirgusbarjäärid ja juhtimine – kas mõni kiirguse vabanemist tõkestavatest barjääridest ei tööta: kõrged planeerimatud kiirgustasemed ja suure koguse radioaktiivse aine levi suure rajatise sees. NB! Otsest mõju inimestele ja keskkonnale ei ole. 0.– 5. taseme sündmused.

3) Sügavkaitse – kas mõni ohutussüsteemi kihtidest ei toimi nii nagu peab. NB! Otsest mõju inimestele ja keskkonnale ei ole. 0, 1. – 3. taseme intsidendid.

Igat taset neis kolmes piirkonnas iseloomustab üks või mitu asjakohast tunnust ja kriteeriumi (Vt Tabel 1). Avariide taseme klassifitseerimisel arvestatakse ühe põhikriteeriumine keskkonda vallandunud radioaktiivse aine kogust radioloogilise ¹³¹I-ekvivalendina terabekerelides (TBq). Viimasele taandatakse erimetoodika abil paljude erinevate radionukliidide kogused. Näiteks, 5. taseme avarii puhul vabaneb keskkonda ¹³¹I-ehvivalenti sadade kuni tuhandete TBq suurusjärgus, 6. taseme avariis aga juba tuhandete kuni kümnetuhandete TBq suurusjärgus Sellega tagatakse, et erinevad asutused annaksid omavahel võrreldavaid ja kooskõlalisi tasemehinnanguid. Täpsemaid juhiseid sündmuste klassifitseerimiseks leiab INES kasutusjuhendist [2].

Juhtumil kui sündmus tekitab mõjusid mitmes ülalloetletud mõjupiirkonnas, siis lõpphinnangu määratlemisel läheb arvesse kõrgeim tase.

Skaala ei hõlma siiski eranditult kõiki kiirguse kasutamise valdkondi. Juhtumid, mille puhul INES rakendata:

1) patsientide meditsiinikiirituse tagajärjed,

2) julgeolekuga seotud sündmused,

3) sõjalised rakendused ja

4) inimeste kuritahtliku kiiritamise sündmused.

Samuti ei soovita IAEA skaalat rakendada asutuste ja riikide tuuma- ja kiirgusohutuse tasemete võrdlemiseks. Põhjuseks asjaolu, et riikide vahel on täheldanud suuri erinevusi madalama taseme sündmustest avalikkuse teavitamise praktikas ja et pädevaks statistikaks on 2. taseme või seda ületavaid sündmusi liiga vähe toimunud.

Tavapraktikas eeldatakse, et sündmuse INES-taseme eelhinnangu annab see asutus, kus sündmus toimus. Riigi kiirgusohutuse pädev asutus vaatab seejärel selle hinnangu üle ja vajadusel korrigeerib lõpphinnangut.

INES liitumine on vabatahtlik  ja liikmesriikidele vaba, samas kutsub IAEA liikmesriike üles seda kasutusele võtma ja loob veebipõhise sidevõrgu avalikkuse teavitamiseks laiemat huvi pakkuvatest sündmustest.

Tabelites 2 ja 3 on toodud näiteid minevikus toimunud tuuma- ja kiirgusõnnetuste paiknemisest INES skaalal [1,2].

Tabel 2. Näited sündmustest tuumarajatistes.

Kasutatud kirjandus

1. INES, IAEA. http://www-ns.iaea.org/tech-areas/emergency/ines.asp

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta