Kui rebane magab, siis on vist öö või õhtu, arvasin ma kunagi väiksena. Elu ja suuremaks kasvamine tegid selles tarkuses korrektuure ja ühest sellisest tahan ma ka jutustada nüüd.
- Marek Vahula lood
- 26. september 2020
Assamalla luht Virumaa südames on kevadise suurvee aegadel vee all ja ka hea linnupaik, kus mitmesugused veelinnud peatuvad.
Lehekuus kui karstijärv maa sisemusse kaob, kaovad veelinnuparved sealt ja järgi jääb üks üksildane inimhing.
Seal luha servas metsatukast ajasin päise päeva ajal rebase jooksu ja pidasin kohe maha mõttetalgud, et kui palju ma rännuteedel üldse olen magavaid rebaseid jooksu ajanud.
Neid sain kokku päris palju ja ega rebane päeval magabki enamasti, seda tõdesin 29 aastaselt luhaservas mätta otsas istudes, kus rebase magamisase kohe kõrval oli.
Nii ma tõdesin ja 29 aastaselt targaks saada on ka päris suurejooneline saavutus.
Assamalla, jaanikuu, 2001.
Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!
Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat Anneta
