Maja, mis eemalt paistma hakkas, oli korraga sügise moodi. Ta tuli küll mulle lähemale, kuid justnagu vastu tahtmist ta seda tegi. Teine sügis maja juures oligi nagu alanud.

Selline suurte rõõmudeta ja igavust ning üksindust täis. Kui otseteel häärberi juurde üksik rebane vastu tulla sörkis, kadus hetkeks igavus kuhugi – teadmata kuhu muidugi.

Rein oli vast isegi pikast suvest väsinud ja lühike samm justnagu kinnitas seda. Ja kui kohtuvad kaks üksinduse jüngrit, siis võib ju kõike oodata. Kahekesi seisatusime hetkeks ja siis keeras ta kõrvale ning kadus omi radu. Mina seisin veel minutit kolm ja sain alles siis aru, et sügis majaga üks väga üksildane on. Aru saama enda üksindusest hakkad alles siis kui ta sul ümberringi igal pool on või hetkeks kaob. Nii nagu tookord juhtus kohtudes rebasega.

Kauksi, 1997.

.Loe loodusemees Marek Vahula lugusid Bioneerist!

Saa Marekiga tuttavaks

Sarnased artiklid