Jaapanlased on peened. Hiljuti avastasid Lääne kunstikriitikud, et Jaapani kodutud ehitavad parkidesse ja jõgede äärde kergeid traditsioonilistele zen-budismi põhimõtetele rajatud majakesi. Politsei perioodiliste puhastusreidide ajal rullitakse eluase kokku, võetakse oma kameeliataimed ja bonsaid kaasa ning oodatakse, kuni saab maja uuesti püsti panna. Kodututest ja nende eluasemetest räägib Bioneerile Regina Viljasaar.

---
Lähendes Bukarestile, annavad pealinnast märku kirjeldamatutest materjalidest kokkuklopsitud hurtsikud, mille järel tulevad prügimägi, mustlaslaagrid ja agulid, lõpuks kolossaalsed betoonhooned ning kõle kesklinn.
---
Kodutus ja slummistumine on aina kasvav probleem. Praegu elab slummides umbes iga seitsmes inimene maailmas, ÜRO ennustuste järgi 20 aasta pärast juba iga kolmas. Lisamata siia juurde lugematut arvu inimesi, kellel pole isegi getot, kuhu taanduda. On neid, kellele see eluviis sobib, räägitakse „asotsiaalsest mõttelaadist“ ja iga inimese õigusest valida, kas ta tahab elada korteris või mahajäetud puukuuris või hoopis metsas punkris, oodates vaid, et ta rahule jäetaks. Sotsiaaltöötajad teavad, et suur osa allakäiguteele sattunuist ei soovigi tavaellu naasta ning keelduvad nii tööst kui ka hooldekodukohast ning isegi öömajast.

Millegipärast pole enamik inimesi siiski nomaadid, kütid-korilased või üksindusse taandunud erakud. Ka rändrahvastel on kaasas ikka sama telk, oma kodu ei „pea“ inimesed mitte ainult mugavusest, vaid see on ka psühholoogiliselt vajalik. Kodu tähendab turvatunnet, teatud rutiini ja privaatsust, teadmine oma pesast annab kindla seljataguse. Kodu pole ei soov ega vajadus, see on lihtsalt kõige alguseks.

Kõige tavalisem praktika midagi kodutute heaks tegemiseks on luua neile linna äärealadele suuri varjupaiku, kuhu nad ööseks ulualla saavad. Abivajajad ise nimetavad neid paiku inimladudeks. Peavarjuta inimeste arvu pideva tõusu tõttu ei jätku peatselt enam voodikohti, majade ülalpidamiskulud on koos kommunaalmaksudega aina tõusmas, oma olemuselt inertsest varjupaikade süsteemist aga inimesed piisavalt energiat ei saa, et edasi, kõrgemale tõusta.

Ühiskonnas on levinud ka arvamus, et kodutule peavarju andes tehakse ta elu liiga kergeks. Kui kodutu ka ajutiselt sooja tuppa saab, võib arvata, et tema elu pole just kerge. Stabiilne elupaik oleks eeltingimus, kust ehk edaspidi saaks järgneda tõus ja tavaelu juurde (tagasi)pöördumine.

Meenuvad Amsterdamis nähtud kodutud inimesed. Natuke nukrad, aga sõbralikud. Kui oma asjad pargimurule maha paned, küsib keegi varsti selja taga jutu alustuseks viisakalt: „Aa, et sa magad ka see öö siin, jah?” Nädala jooksul, mis ma nii vajadusest kui ka väikse urbaanse eksperimendi raames nende juures olin, hoolitsesid nad mu eest, vahendades nii igasugust informatsiooni selle kohta, kuidas hakkama saada, kui ka jagades minuga oma toitu. Vaid üks neist kuulutas, et tema ei tahagi korteris elada, teised seda teemat ei puudutanud.


Dre Wapenaar. Ripptelgid, 1998.

Atlantas asuv mittetulundusühing Mad Housers Inc. püstitab muu hulgas kodututele ajutisi eluasemeid. Nad usuvad, et turvalist peavarju omavatel inimestel on võimalik enda heaks edaspidi ise midagi ära teha. Nii ehitavad nad puust majakesi (1.80 x 2.40 x 3 m), mis on mõeldud maksimaalselt paariks aastaks, kuid mõnikord elatakse seal ka juba viiendat aastat. See küsimus ei kuulu enam ehitajate valda, nemad annavad vahendi, edasine on abisaaja enda otsustada.

Margit Mutso on ajakirjanduses rääkinud oma soovist, et peale kodutute eluks vajalikuga varustamise annaks ehitatavad eluasemed värvi juurde ka linnaruumile. „Nad peaks head välja nägema ja püüdma pilku, [...] sul on koht, kus pikali visata, et sul ei ole külm, et sind ei lööda hommikul tänavale, et sul oleks oma väike kodu. Sellise eluaseme ehitamine peaks võtma minimaalselt energiat, minimaalselt raha ja ta peaks pakkuma elementaarseid elamistingimusi.“ Linnas oleks need atraktsioonid, mida ühtlasi on võimalik kasutada ka majutuseks. Kodutud teevad kergemaid töid, linn hoolitseb kulude eest. Vaadates kodutuse peamisi põhjuseid – pikaaegset vaesust, perekondlike ja ühiskondlike sidemete ning hariduse ja tööoskuste puudumist, koduvägivalda, rasket haigust, alkoholi- ja narkosõltuvust, odavate elukohtade ja äraelamist võimaldavate töökohtade nappust ning sotsiaalsüsteemi kokkuhoiupoliitikat –, oleks siinses variandis piisavalt potentsiaali lahenduste pakkumiseks. Miks mitte seda siis proovida?

Ühe California maakonna 2006. aasta säästva arengu auhindadest sai Amy Wright kodututele loodud Garden of New Beginning eest. Vabatahtlike abiga ehitati kodutute varjupaiga juurde aiad, kus elanikud kasvatavad endale ise köögivilja ning õpetavad üksteisele aia eest hoolitsemist. See projekt on kogunud pea miljoni dollari jagu annetusi.

Oma raamatus „City of Quartz” kirjeldab Mike Davis, kuidas USA linnad muudavad avaliku ruumi üha kodutukindlamaks. Bussiootepaviljonide istmed ei sobi õieti istumiseks, pikaliheitmisest rääkimata, parkidesse paigaldatakse kastmissüsteeme, restoranid ja kohvikud sulgevad oma prügikastid raudväravate taha. Phoenixis tehti ettepanek lisada prügi hulka tsüaniidi.

Hispaanias, mis jahmatab iga päev prügimäele mineva toidu suurte kogustega, said noored prügikastides sorteerijad mõnda aega tagasi 120 eurot trahvi „prügiga manipuleerimise“ eest.


Village Dignity, Portland, Oregon

2000. aastal asutasid kaheksa kodutut Portlandis Oregonis Camp Dignity, mis varsti kasvas juba Village Dignityks. See on puhas ja rahulik kogukond, mille eesmärk on luua turvaline, isemajandav, säästlikkuse põhimõtteid järgiv autonoomne küla. Elanikud on selle ise kasutatud materjalidest ehitanud, oma toit kasvatatakse samuti ise.

Viimastel aastatel toimunud suurtes looduskatastroofides on karastunud ajutiste varjualuste ehitamise oskused. Pärast orkaan Katrinat USA-s ja tsunamit Kagu-Aasias otsisid sajad arhitektid koos kohalike elanikega mooduseid, kuidas miljoneid koduta jäänud inimesi kõige kiiremini majutada. Majad peaks ehitama kasutatud materjalidest, need peaksid olema kiirelt ülespandavad ja kergelt püsivamateks ümber ehitatavad. Vabatahtlike aktivistide üks kannustajaid oli ka üleöö tekkinud tohutu ehitusturu suurte ehitusfirmade kätte mineku takistamine.

Üks majandusteadlane on välja käinud idee ehitada ka New Orleans võimalikult kiiresti üles ajutistest eluasemetest. Ta leiab, et olulisim on inimesed kiiresti linna tagasi tuua, kuigi selleks peaks ehitusnõuetes oluliselt järeleandmisi tegema ja kogu planeerimissüsteemi pea unustama. Odavad pinnad paneks koha jälle elama ning ehk kutsuks see ka tagasi/juurde rohkem kunstnikke ja muusikuid. Ta leiab, et see eksperiment võimaldaks New Orleansil olla jälle innovaatiline.

Arvamusloo teine osa ilmub homses Bioneeris.

Allikas: ajakiri "Ehituskunst"

Kui sulle see lugu meeldis, siis toeta sõltumatut rohelist meediat   Anneta